Elas kord ammu-ammu, Issanda aastal 2007, üks suuremat kasvu siledakarvaline koerake kaugel-kaugel Põhjamaal, Järva kuningriigis. Sellele sõbralikule noorele koerale meeldis väga joosta ja mängida.
Ta võis joosta pikki tunde, imetledes rohelisi metsi, kuldkollaseid põlde ja sinavaid künkaid. Talle meeldis joosta järvede ja jõgede ääres, vaadates veepinnalt iseenda peegeldust. Suuremat kasvu siledakarvaline koerake armastas maad ja muru ning sellel koos peremehega jalutades oli ta väga-väga õnnelik.
Kuid suuremat kasvu siledakarvalisel koerakesel oli ka üks suur mure. Nimelt ei olnud ta kunagi jalutamas ega jooksmas käinud ning ta nägi seda kõike vaid unes. Tema pererahvas armastas tegelikult siin ilmas üle kõige viina juua ja enamasti eite-taati olidki täis nagu tinaviled. Hamstrid ja kassivolask olid samamoodi näljased, aga nemad elasid vähemalt soojas räpases toakeses, mitte ei virelenud omapäi külmas kuudis.
Teised koerad narrisid teda sellepärast ja selle peale oli suuremat kasvu siledakarvaline koerake sügavalt õnnetu. Ühel päeval jälle, kui teda oli mõnitatud, istus vaeseke õnnetult kivi peal ja nuttis.
"Miks nad küll mind nii narrivad? See ei ole üldse hea, kui sind narritakse!", nuuksus ta lakkamatult. Päike paistis ja linnud laulsid, kuid see ei teinud tema tuju paremaks.
"Miks ma pean küll siin raskes lehmaketis olema, mis teeb kaelale nii suurt valu? Kui ma oleksin tavaline koer ja saaksin natukenegi ringi jalutada, siis naabrikoerad mind enam ju ei narriks ka. Kas seda on tõesti palju palutud?"
Öösel vaatas ta taevas säravat kuud ja värises külma käes, sest tema õhukesest kasukast polnud pakase vastu vähimatki kasu. Niimoodi tudisedes jäigi ta magama ja unenäos oli taas kõik nii ilus - puhtalt ime läbi õnnestus tal end ahelatest vabastada ja nii ta jooksis ja jooksis ja jooksis kuniks üks hea inimene ta enda koju elama kutsus.
Naabritädi Salme oli suur ja ümmargune nagu leivaahi, kellele loomad väga meeldisid. Teinekord viis ta suuremat kasvu siledakarvalisele koerakesele süüa ja tõreles tema omanikega:
"Andke oma koerale süüa ka lakekrantsid! Mida te tast üldse peate, kui te koera ei taha?"
"Pane suu kinni va paksmagu ja tegele oma asjadega!", kriiskas peremees.
Punaste silmade ja paistes näoga perenaine parastas takka:
"Loll vanamutt oled jah! Tegele oma asjadega ja ära tule meid õpetama!"
"Ma teatan loomakaitsesse, kui te mõistlikku juttu kuulata ei taha!", ei jätnud memm jonni.
"Ha-ha-haa, teata või Jeesus Kristusele, kui tahad. Varsti on jõulud käes ja äkki tuleb appi!"
Leivaahju suurune memmeke kogus julgust paar päeva ja saatis postituviga palvekirja teele.
8.novembril tulidki suuremat kasvu siledakarvalise koerakese juurde kaks isemoodi tegelast.
"Tere, me oleme Tipp ja Täpp loomade ja lindude vastaste jäledate kuritegude uurimise ühingust."
Suuremat kasvu siledakarvaline koerake oli väga õnnelik, kui puna-halli kirju jopesse mähitud vennike raske raudketi kaela ümbert võttis ja selle asemele tuttuue ilusa punase rihma pani. Ta lakkus ülevoolavalt mehe näo kohe täitsa tatiseks.
"Oi kui tore! Naabri Muri läheb kadedusest roheliseks ja kindlasti ei narri mind enam!", rõõmustas suuremat kasvu siledakarvaline koerake südamest.
"Me tõime sulle süüa ka, aga enne valan selle solgi siit nõust välja, siis saad kõhu korralikult täis pugida", rääkis Tipp koera silitades. Täpi-nimeline tüdruk seisis väheke kaugemal, sest talle meeldisid kiisud ja koertega ta väga ei mestinud. Õnneks oli Täpil fotoaparaat kaasas ja ta klõpsis muudkui pilte teha.
Pärast seda läksid Tipp ja Täpp suuremat kasvu siledakarvalise koerakese omanikega rääkima. Ärklikorrusel asuv tuba oli hämar, räpane ning haises rõvedalt. Pererahvas ise oli aga taas ülevoolavalt heas tujus ja ka kuraasist ei jäänud neil puudu:
"Meil on kõik korras! Lapsed on pestud-kustud-kammitud ja käivad koolis. Loomadega on ka kõik hästi!"
"Hamstripuur on küll väga räpane! Kiisu silmad ka haiged ja koerast me ei hakka ......"
"Ole vait! See kõik on selle vastiku naabrimuti vaen ja ta kaebab kõigi peale! Kuradi kaevupunn selline!", katkestas räpases särgis ürgisane ehk perepea ja vibutas kurjakuulutavalt näppu.
"Aga naabrinaine räägib, et koera te ei tahtvatki?", pobises Tipp arglikult vastu.
"Meil ükskõik, aga ega see koer meid tegelikult sega ju ka. Me laste pärast võtsime. Las ta olla rahus nagu on! Tal on kõik korras!"
"Aga õues on ju siledakarvalisel koeral külm olla! Tal pole aluskarvagi!"
"Kõik on korras, maal käibki elu niimoodi ja linnasaksad ei tea sellest midagi!"
"Teeme niimoodi, et me jätame suure koti koeratoitu ja hakkate korralikult toitma. Hiljem, kui te kaineks olete saanud, siis räägime edasi."
"Võime rääkida küll ja ärge muretsege - loomadega on kõik korras. Lastega ka!"
Tipp ja Täpp sõitsid saaniga, millel kenad mustad suksud ees, linna tagasi ja arutasid asja isekeskis:
"Kaebame kuningale ära, ta kindlasti aitab. Kuningas on hea ja hoolib kõigist elusolenditest. Nii ta vähemalt räägib!"
Paraku olid kuningal teised mured ja ta pidas just salanõu Läti keisriga, et Soome linnriik maatasa teha. Küllap seetõttu ta ei süvenenudki ja vastas lihtsalt:
"Ta on ju söönud-joonud. Mille üle te nurisete?"
"Naabrid ju toidavad!"
"Ärgu toitku rohkem, siis vaatame edasi, kui koer kokku kukkuma hakkab"
Selge see, et tähtsatel meestel on suured asjad pooleli ja ega neile saa ju siis pahaks panna, kui nad mõne koera või kiisu pärast kohe riigiasju unarusse ei jäta. Aga kaebame veel kõrgemale.
"Ta on ju söönud-joonud. Mille üle te nurisete?"
"Naabrid ju toidavad!"
"Ärgu toitku rohkem, siis vaatame edasi, kui koer kokku kukkuma hakkab"
Selge see, et tähtsatel meestel on suured asjad pooleli ja ega neile saa ju siis pahaks panna, kui nad mõne koera või kiisu pärast kohe riigiasju unarusse ei jäta. Aga kaebame veel kõrgemale.
"Mina lähen kirikusse ja räägin selle loo seal ära!", pakkus Täpp lambanahkset kasukat tuulevarjuks näo ette sikutades. "Ma olen koguduse liige ka ja väikestviisi usklik tüdruk."
"Väga hea ja mina lähen Maaisa juurde. Äkki sealt saab enne abi", käratas Tipp mehelikult takka. Mõne päeva möödudes maandus loomade ja lindude vastaste jäledate kuritegude uurimise ühingu lossiaknal taas üks kirjatuvi, kelle jala külge oli kiri seotud. Selles seisis:
"Kallid Tipp ja Täpp!
Tulge ruttu appi! Naabri joodikud vahetasid teie koeratoidu viinaputli vastu ja suuremat kasvu siledakarvaline koerake on jälle näljas. Talv võtab ka võimust ja vaene loom lausa väriseb õues. Kevadet see loomake küll ei näe ja minu süda läheb valust lõhki! Tulge kohe appi!
Lugupidamisega, Salme"
"Mida me nüüd teeme siis? Oled sa mees või kelgunöör", nõudis Täpp oma sõstrasilmi nõudlikult pilgutades.
"Mida sulle Jeesus rääkis?"
"Oled sina ikka narr! Jeesus ei räägi kunagi inimesega ja need, kes seda väidavad on hullud. Said aru ohmu? Kui inimene räägib Jumalaga, siis see on palvetamine! Kui aga Jumal räägib inimesega, siis see on skisofreenia! Said aru?"
"Sain küll, aga oli siis põlvili palvetamisest tolku ka või?"
"Kuule puukallistaja! Jäta minu Jumal rahule! Mida su enese Maaisa rääkis?"
"Ei saanud nagu aru. Lumi sillerdas ja kuu paistis ja puud tantsisid koos tuulega, aga vat ei saanud aru, mida mulle öelda taheti!"
Jumalatest, olgu nad ükskõik millised tahes, on teinekord tõesti raske aru saada. Sestap otsustasime Täpikese klõpsitud pildid kõikidele kuningriigi plankudele liimida. Siis jäime ootama ja 24.detsembril laskus lossiaknale sedapuhku kirjakajakas. Täpp teadis rääkida, et kajakaid kasutavad mere ääres elavad inimesed ja rahvad ning ta ei eksinud.
"Tere loomade ja lindude vastaste jäledate kuritegude uurimise ühingu inimesed.
Nägin linnaturul teie kirja ja pilte suuremat kasvu siledakarvalisest koerakest ning tahan talle armastust ning kodu pakkuda.
Elan Lääne kuningriigis otse mere kaldal ja meite talumaadel saab ta nii palju joosta ja mängida, kui hing ihaldab. Ma pole jõukast soost ja seetõttu ei oma ka hobust ega saa talle järele tulla, aga kui te ta ära tooksite, siis oleksin ilmatuma õnnelik!"
"Ma ju rääkisin, et palvetamisest on kasu!", keksis Täpp nagu õnnelik laps jalalt jalale.
"Ja-jah, usun ma jeee, et Jeesusele oma väidetaval sünnipäeval mingi peni meelde tuli! See on ikka Maaisa töö, kes hoolib nii niitudest, puudest, jõgedest, kui ka inim- ja teistest loomadest!"
Me võime küll Täpiga usuküsimustes eri meelt olla, aga ega me seepärast tülli pööra. Nii me panimegi hoosed veel hilisõhtul jälle saani ette ning kihutasime kuljuste helina saatel Järva kuningriigi poole, et omanikelt suuremat kasvu siledakarvaline koerake ära päästa. Täpp oli otsustavust täis, kui oma musta sukka peidetud siivutuid mõtteid tekitava jalakese saani istudes kasuka alla peitis:
"Ostame selle koera kasvõi kahe viina eest ära!"
Suuremat kasvu siledakarvaline koerake läks Tippi ja Täppi nähes rõõmust lausa ogaraks. Kiljus ja haukus ning suur rõõm ei tahtnud kuidagi tema sisse ära mahtuda.
Täiskuu valgustas pimedat hoovi nagu põleks seal lamp. Korraga puhus valjem tuuleiil ja üks pilveke parvetas kuu ette. Korraga hakkas seal sees helendama nagu väike täheke, mis muudkui meile lähenedes suuremaks läks. Täpp viskus põlvili maha ja hakkas korrutama:
"Meie Isa, kes oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi, et sa nägid selle vaeva ja suuremat kasvu siledakarvalisele koerakesele ingli appi saatsid!"
Tipp sügas kukalt ja oleks äärepealt valmis olnud möönma, et Täpi jumal on tõesti vägevam vennike, kui Maaisa, aga siis märkas, et tegu pole üldse mitte Taevase Ingli vaid Karlssoniga, kes teatavasti elab katustel.
Imetillukene Karlsson laskus suuremat kasvu siledakarvalise koerakese koonu ette ja jäi sinna hõljuma. Ta selja peal olev propeller siras kuuvalguses nagu kuldne ketas. Ühtäkki andis ta koera ninaotsale musu ja punane kaelarihm langes nagu võluväel lumele. Seejärel keeras ta kurjalt Tipi ja Täpi poole:
"Te olete ühed andetud käpardid ja loodrid! Kas mina pean Pühal ööl teie eest tööd tegema või? Kaduge mu silmist eneseimetlejad ja tühikargajad! Kõtt-kõtt-kõtt!"
Täpp pani jooksu ja tema kontsakingad lõid maaga kokku puutudes lausa sädemeid. End tõsiseks tegijaks ja kogu naissoo õnnistuseks pidav Tipp lidus talle kabuhirmus järgi. Kõige lõpus tuli suuremat kasvu siledakarvaline koerake, kes ei suutnud vabadusse uskuda.
"Appi, ma olen vaba! Uskumatu, aga ma jooksen tuulestki kiiremini! Hurraaa!"
Suuremat kasvu siledakarvaline koerake jõudis saani peale esimesena, Tipp teise ja Täpp kolmandana. Hobused olid valmis paigalt pühkima ja puhusid valgeid pahvakuid külma talveöösse.
"Uskumatu lugu! Ma ei uskunud oma silmi, kui see kõik juhtus!", kokutatas Täpp.
"Mida sa ei usu?", lükkas inimekeeli rääkima hakkav suuremat kasvu siledakarvaline koerake oma nina Täpi oma vastu: "Püha öö on ju käes ja kõik on võimalik! Mida me edasi teeme?"
"Me leidsime sulle kodu Lääne kuningriigis mere ääres. Tahad sinna elama minna?"
"Muidugi tahan, sest igal pool on parem, kui siin. Hakkame juba minema ja te pugege saani miilustama, kui soovite. Ma ise juhin obeseid ja võtan ohjad enese kätte."
Nii nad liuglesid vabadusse läbi talvise öö, lumi sädelemas nagu miljard kristalli nende ümber. Hobused kappasid tuhatnelja ja jätsid seljataha nii Rapla- , kui Harju kuningriigi väravad. Suuremat kasvu siledakarvaline koerake seletas lakkamatult inimkeeli ja seda ei pannud Tipp ja Täpp enam üldse imeks.
"Tavaline asi ju Pühal ööl! Siis loomad räägivadki inimkeeli! See on ju kõigile teada."
Ja koerake muudkui lobises ja lobises ning ta jutuvada oli nagu tammi tagant valla pääsenud vesi, millel polnud otsa ega äärt. Lääne kuningriigi väravas pidas suuremat kasvu siledakarvaline koerake korraga saani kinni ja vaatas tõsiselt isehakanud loomakaitsjatele otsa:
"Olge te tänatud sõbrad! Tulge mind ikka vahetevahel vaatama ka!"
Vat selline uskumatust uskumatum imelugu toimus tänasel ööl täpselt kümme aastat tagasi ja kui suuremat kasvu siledakarvaline koerake ja tema rannapiigast perenaine surnud pole, siis elavad nad õnnelikena ka tänasel päeval ning rõõmustavad koos meiega.
"Loomade ja lindude vastaste jäledate kuritegude uurimise ühing" on täna varjusurmas ja Täpp läks tööle kuningriigi kõrgesse ametisse. Tipp lõi aga uue loomade aitamise ühingu ja laps tema sees ei taha kuidagi suureks kasvada. Muide, täna hommikul maandus lossiaknal taas üks kirjatuvi, kelle tööks oli järgmine kiri kohale tuua:
"Tere.
Kirjutan teile seoses murega alaliste elaniketa maja hoovis elava ketikoera pärast. Olen uurinud veidi selle koerakese elukäiku. Tegemist on umbes sajaüheteistaastase kutsikast saati ketis oleva koeraga, kelle omanik elab sellest talust paarikümne penikoorma kaugusel. Kutsu on ennast mõned korrad ka ketist lahti tõmmanud ning väljaspool aeda pidavat sõbralik olema. Lapsed ja naabrid viivad talle ka vahel süüa.
Koerakuut asetseb vahetult mägitee ääres ning suurte vihmadega koguneb sinna lomp, millest siis vankrid läbi sõidavad ning hoovi ja otse kuudi ette vett pritsivad.
Uurisin külaelanikelt, sooviga koera aidata, et äkki on omaniku näol tegemist vähekindlustatud isikuga ja, et saaksin äkki millegagi abiks olla. Kuid naabrid palusid, et kuna tegemist olevat mitte rahalistes raskustes oleva, erakliku ning ''raske iseloomuga'' väga kurja nõiaga, siis teda mitte sel teemal kõnetada. Ta nõiub teid kiviks või saadab tuhandeks aastaks vangikongi mädanema.
Tahtsin küsida, et kas oleks võimalik, et keegi saaks minna selle koera olukorda hindama? Loodetavasti on koer toidetud, kuid äkki igaks juhuks peaks kontrollima. Väga vabandan, et tüli teen, kuid koerakesest on siiralt kahju.
Murelik, konfidentsiaalsust paluv naaberkuningriigi alam"
Kas Karlsson, Maaisa või Jeesus Kristus ka seda oma elupäevad ketis virelenud koera aitas? Loodame, et aitas ja küllap kuuleme sellest, kui mitte varem, siis vähemalt kümne aasta pärast. Vat selline jõulumuinasjutt siis, mis võibolla juhtus, aga võibolla ei juhtunud ka.
Olen saanud juba väga palju õnnitluskaarte nii mobiili, Facebooki, kui e-posti vahendusel. Ma ei hakka kõigile eraldi kirjutama, sest need nö "saada edasi" klipid on nii-ehk-nii personaalsusest kaugel. Ärge aga võtke seda, kui kõrkust ja leppige vastuõnnitlusena selle ilukirjandusliku mõistulooga ning tundke hoopis rõõmu, et asjad võivad ka nii vähemalt muinaslugudes minna. Leidke taas üles laps enda sees, viige unistused täide ning vähemalt proovige teha seda, mida ka päriselt soovite. Vat seda ma soovingi teile head sugulased, sõbrad ja võhivõõradki!
Soovin kõigile maitsvat vorsti, sülti ja õlu,
et pühitseda saaksite seda väljamõeldud lugu,
mõistagi soovin mõnusat talvist pööripäeva,
ja et uus aasta ei tooks Te peresse valu, haigust ega vaeva!
