20 detsember 2017

"Naida Baimova pani haige tõukoera taas müüki! Kiirustage seltsimehed, kiirustage!"

Novembris ja detsembris olen saanud enneolematult palju kaebusi haigete kutsikate ja kassipoegade müügi kohta. Teateid on tulnud nii siit, kui seatpoolt lahte ja just eile sain kokku ühe Soome politseinikuga, kes uurib ühte episoodi selles räpases äris. 

Kahjuks on sellesse loosse segatud ka meie igati aus loomaarst, sest just tema nimi kinnitab vaktsineerimiste toimumist. Ometigi olid loomad haiged ja neile tehti lõpp peale. Kas ta usaldas omakandi inimest ja andis talle rohud, aga viimane jättis need tegemata? Ei tea, aga küll see välja tuleb.

Hädas pole aga pelgalt ainult meie põhjanaabrid, vaid maksuvaba tulu teenivad koeraärikad tõmbavad naha üle kõrvade ka siinsamas Maarjamaal. Mõistagi huvitab neid ainult raha ja looma edasine saatus on sajanda järguline. Edastan sulle nüüd hea lugeja järgmise kurbloo, mis toimus nädalavahetusel. Ma ei lisa siia ühtki omapoolset kommentaari, et keegi hiljem ei saaks öelda, et kuradi "loomapede" Valner soperdab jälle ning näeb kõike koera vaatevinklist. Asja teeb hullemaks veel see, et jutuks tulev imearmas haige koerake otsib kuulutusteportaalis enesele teadmata juba uut heauskset ohvrit! Nüüd aga kõigest järjekorras. Head lugemist ja mõelge ikka kaasa!

"Tere Heiki,

Ma loodan, et Te ei pahanda, kui edaspidi Sina vormis kirjutan. Meie lugu oli lühidalt järgmine. 
Peale pikaajalist kaalumist otsustasime võtta endale väiksemat sorti koera. Elupind lihtsalt ei võimalda keskmist või suurt tõugu võtta. Sõelale jäid Yorkshire terjer ning Pomeranian.

Valikuks otsustus Mini Pomeranian ning peale mõneajalist kuulutusteportaalides surfamist leidsime www.okidoki.ee lehelt sobiva kandidaadi. Ekstaas suurenes ning mul oli vaja kohe laupäeval (16.12.2017) helistada taolist koera müüvale Vlada Baimovale ning uurida asja lähemalt.

Teiselpool telefoni rääkis meeldiv naisterahvas, kes paistis teadvat nende koerte kohta kõike. Mõistagi ta ülistas ja ilustas kõike nagu sai. Kuulutuses hinda muidugi polnud ja see poetati nagu muuseas mokaotsast - 750 eurot.

Tegemist oli võib-olla liiga kiire otsusega, kuid sai kohe autosse istutud ning Tallinnast sõitsime Ida-Virumaale Ahtmesse. Müüja veel helistas mitu korda üle kas me ikka tuleme. Kohale jõudes helistasin siis talle ning ta palus maja ees oodata. Umbes 7 minuti pärast tuligi trepikojast välja musta karusnahkse kasukaga daam. 

Kutsikas oli ise ka must ning esmapilgul ei silmanudki teda. Kutsikas võlus hetkega minu südame ning otsus hakkas üha kindlamaks saama. Kuigi sellest on palju meedias räägitud, et käige ikka kutsikaid aretaja juures toas vaatamas, mitte ärge valige neid trepikojas või tanklas, siis kahjuks olin juba nii lummatud sellest väikesest iludusest, et kõik manitsused ununesid.

Palusin ka teist kutsikat vaadata. Müüa oli kohe nõus ja kadus koos esimesega tuppa tagasi ning ilmus välja natuke suurema samasuguse karvapalliga. Värvuselt oli see pruun.

Suhtlesime müüjaga ja mulle pakkus huvi, et miks on samast pesakonnast pärit pruun kutsikas veerandijagu suurem kui must?  Mõlemad on ju isased ja seega ei tohiks olla erilist vahet suuruse suhtes. Vastuseks tuli, et nii lihtsalt on ja kaaluvahe on kõigest 30 grammi ning mulle ainult tunduvat nii.

Mõeldud-tehtud: valik otsustus musta värvi kutsika kasuks. Müüa veel toonitas, et samal päeval (16.12.2017) on hommikupoole teostatud vaktsineerimine ning kutsikas võib olla natuke loid. Andis mulle isegi vaktsineerimistunnistuse. Lõpuks lisas proua Vlada veel seda, et kuna koer on veel nii pisike ja organism ei ammuta toidust piisavalt suhkrut, siis peab talle andma METT.


Kuulasin tähelepanelikult juhtnöörid ära ning hakkasime tehingut koostama. 750 eurot on keskmise eestlase jaoks märkimisväärne summa ja seega uurisin, kas me mingi lepingu ka teeme?

Müüa küsis, kas mul on mingi blankett või midagi taolist kaasas, sest tal endal alguses polnud ning printida ta ka ei pidavat saama. Ma vastasin, et mul kahjuks pole, aga ilma lepinguta ma ei ole asjaga nõus. Siis läks ta tuppa otsima, sest äkki ta ikkagi mõne leidvat.

Naastes oli tal näpus tavaline kooli matemaatika ruuduline vihik ja ta pani, ette, et kirjutame siis vabas vormis midagi paberile. Ma polnud ka sellega nõus. Järsku tal turgatas pähe, et äkki autos on korralik blankett ning peale 10 minutilist ootamist tuligi ta pesuehtsa Eesti Kennelliidu tõukoera ostu-müügilepinguga, kus oli müüa pool juba täidetud. 

Asi hakkas minu jaoks üha kahtlasemaks muutuma ning ma palusin aega natuke mõelda. Konsulteerisin oma sõbrannaga, kes on loomaarst ning ta ütles samuti, et asi on kahtlane. Käisin müüjale välja variandi, et ma pole kindel selle koera kvaliteetsuses ning ma tahaks teda kontrollida enda valitud loomaarsti juures. Hetkega oli ta nõus ning ütles, et kui midagi ei sobi, on mul aega kuni teisipäevani (19.12.2017) loom tagasi tuua, mis muidugi minus tekitas jälle usaldust. Enne maksmist suutsin hinna ka kaubelda 700 euro peale.Tegime tehingu ning istusin autosse ja kojusõit uue pereliikmega võis alata.

Esimene öö uues kodus möödus rahulikult, koer oli elurõõmus, kalpsas ringi, sõi ja tegi muid kutsika asju. Teine päev samamoodi ja mingeid ohumärke polnud. Helistasin siis uuesti oma tuttavale loomaarstile, et panna aeg kinni esmaspäevaks (18.12.2017) Västriku loomakliinikusse, sest ta on ise siis tööl.

Esmaspäeva hommik:

Koer oli loid, oksendas ja hakkasin muretsema kuid siis meenus müüja väide, et alles oli vaktsiin ning seega võis see normaalne olla. Käisime kell 10 arsti juures ära ning peale vaadates oli kõik hästi. Andis veel kakaproovi jaoks topsi kaasa, et saaksin päeva jooksul tagasi viia ning siis saaks ka väljaheidetest proovi teha.

Asi hakkas inetuks kiskuma kuskil 12 ajal, kui koer oksendas meeletult, isegi vesi ei püsinud enam sees, söömisest rääkimata. Vaene koera oli meeletult loid. Helistasin kohe arstile ja ütlesin midagi on jama. Palus koera tagasi tuua. Viisin koera tagasi kliinikusse ja peale kraadimist selgus, et tal on alatemperatuur, mille tingis veresuhkru taseme langus. Õnneks turgutati kutsa uuesti üles, kuid tingimata arst nõudis kakaproovi, sest see asi ei ole kutsika juures normaalne. Umbes tunni pärast õnnestus mul saada ka ekskrement purki, mis haises hirmsasti ja oli väga vedel. Viisin proovi kliinikusse ja 10 minuti pärast tuli vastus, et kutsikal on mõõdukas koguses koktsiidiaatide mune ja diagnoosiks pandi koktsidioos.

Tellisin arstilt kohe antibiootikumid ära ja viisin kutsika koju. Kohe helistasin ka proua Baimovale ja pärisin kuidas ta ise ei suutnud tähele panna haigust. Tema vastas selle peale, et kutsikas on noor ja seda ikka juhtub, kuigi see vastus mind ei absluutselt rahuldanud.

Leppisime kokku, et viin kutsika tagasi ja andsin talle antibiootikumid, ravisöögid-joogi jm preparaadid, mis hoiavad kutsika veresuhkru taseme normaalsel tasemel, kaasa. Toonitasin veel, et ta kindlasti raviks selle koera terveks ja siis olen nõus konkreetselt sama looma nõus tagasi ostma. Seletasin talle ka selle haiguse tagamaid ja andsin täpsed juhised medikamentide kohta, mis mulle anti kaasa Västriku loomakliinikust.

Müüa oli täiesti emotsioonitu, vähemalt mulle tundus nii, kuulas jutu ära, maksis 700 € tagasi ja me teed lahku läksid.

Kuigi ma toonitasin, et vähegi, kui võimalik minge KOHE arstile, sellega ei kannata oodata, võib-olla on vaja kanüülipaigaldust vms. Ta lausus, et tal on homme hommikuks kokku lepitud.




Tegin kodus aega parajaks ja lihtsalt vaatasin www.okidoki.ee lehel ringi tuli mõte otsida Pomeraniani kuulutusi. Ja palun väga – mina teatasin müüjale umbes kella 14.00 paiku, et koer on surmavalt haige, kui teda ei ravita ja kell 18.49 oli ta pannud täpselt sama kuulutuse musta koeraga üles, kes oli minu juures Tallinnas hinge vaakumas!!!

Helistasin ja pärisin kuidas öö möödus? Vastas, et minu toodud rohud mõjuvad ja kõik on hästi - k
aka hakkab ka kaka kuju võtma, sööb-joob, magab ja teeb muid kutsika asju.

Mind jäi tõsiselt piinama see kuulutus ja palusin sõbral kontrollkõne teha, et uurida kutsika kohta, kes oli eile veel poolsurnud ja ta elunatuke rippus juuksekarva otsas. Proua Vlada Baimova vastus oli selgesõnaline:

"Ussirohud antud, vaktsiin tehtud, arsti poolt kontrollitud kõik on okey!"


Sõber vastas, et mõtleb väheke ja helistab tagasi. Ma proovisin olla võimalikult täpne, kui midagi segaseks jääb, siis helista ja proovin kõikidele küsimustele vastata. Lisan Sulle ka mõned pildifailid manusesse.

Ja siit tekib küsimus. Kas on võimalik kuidagi see kutsikas ja ta vend kätte saada sellise hoolimatu inimese käest, kelle jaoks on see emotsioonitu tegevus ja puhas raha teenimine? Inimene, kellele ei lähe elusloomade käekäik üldse korda, ei tohiks sellist äri ajada! 
Prooviks midagi koos head välja mõelda sellele inimesele ja annaks talle sellise hoobi, et ta ei mõtlekski enam kunagi koerte aretuse peale?!"

Loomulikult tuleb sellised inimesi petvad ja surevaid koeri müüvad kaabakad sellest ärist välja tõrjuda ning Loomakaitse Liit võtab ka vastavad sammud ette, vaatamata sellele, et see näikse olevat lausa Don Quijotelik võitlus tuuleveskitega. Teie aga jätke siis järgmise südametu koeraärika andmed meelde:

VLADA BAIMOVA - 49410283744
VÕIDU 6A - 22, NARVA
Aru 3, AHTME
53 555 473