“Maja oli üks suur lagunev puukuur, kus elasid mees ja naine. Palja silmaga oli näha, et kõvad viinaninad. Hais oli meeletu ja toas polnud kohati isegi põrandat - ainult telliskivid ja palgid ning pidin ise mitu korda äärepealt komistama.”
Ometigi ei maksa kohe heasüdamlike jotade peale näpuga näitama hakata, sest nemad on sedapuhku “heade” poolel. Marusja-nimelise yorki rändamise lugu hakkas tegelikult pihta sellest, et perenaine viis ta arstile kuna koer koperdas viimasel nädalal pidevalt millelegi otsa.
“Kindlasti on pime!”, arvas perenaine, kes oma sõnul Marusjakest siin ilmas üle kõige armastab. Arsti juurde minnes sai see kahtlus kahjuks kinnitust:
“Ta ei näe jah! Operatsioon on vaja teha, aga ka pärast seda pole kindlat garantiid, et ta nägema hakkab. Kas paneme aja kinni?”
“Ei pane mingit aega kinni! Raha pole raisata ja pange ta parem kohe magama! Pimedat koera pole mulle vaja!”
“Ärge nii kiiresti otsustage ja mõelge ikka rahus järele”, soovitati kliinikust.
Pikka mõtlemist siiski ei tulnud ja perenaine sokutas vaese hinge taksojuhile. See omakorda viiski Marusja joodikutest naabrite juurde, kes lubasid ta eest hoolitseda, nagu oskavad. Jelena-nimeline perenaine andis kenasti kaasa koerakese riided, majakese ja pissikausi ning tema jaoks oli lugu lõppenud. Uue koera ostnud ta juba paari päeva pärast.
Liliana hakkas Marusjat hüüdma, aga koerakest polnud kuskil. Korraga tuli tilluke meeletult värisev ja hirmunud koerake voodi alt välja ja tormas oma päästja poole. Vaatepilt oli õõvastav – loom oli väljaheidetega koos ja haises nagu vana tõhk. Küüned olid nii pikad, et tungisid keeruga juba käpapadjanditesse ning seetõttu oli liikumine raskendatud.
“Millal ta viimati väljas käis?”, päris Liliana sumisevalt seltskonnalt.
“Ei meie tea, pole vist käinudki ja pole vajagi, sest ta situb ja kuseb sinna voodi alla?”
“Aga mida ja millal süüa andsite?”
“Vorsti nagu andsime. Rohkem pole ta vist midagi saanud.”
Liliana surus vaese pimeda tegelase enda vastu ja jooksis koos koerakesega välja. Joodikud neile ei järgnenud. Kodus pesi ta esimese asjana Marusja puhtaks. Siis lõikas koerakese küüned ära ja andis korralikult süüa.
“Mida ma nüüd temaga edasi teen?”, pidas Liliana isekeskis aru.
Liliana hakkas Marusjat hüüdma, aga koerakest polnud kuskil. Korraga tuli tilluke meeletult värisev ja hirmunud koerake voodi alt välja ja tormas oma päästja poole. Vaatepilt oli õõvastav – loom oli väljaheidetega koos ja haises nagu vana tõhk. Küüned olid nii pikad, et tungisid keeruga juba käpapadjanditesse ning seetõttu oli liikumine raskendatud.
“Millal ta viimati väljas käis?”, päris Liliana sumisevalt seltskonnalt.
“Ei meie tea, pole vist käinudki ja pole vajagi, sest ta situb ja kuseb sinna voodi alla?”
“Aga mida ja millal süüa andsite?”
“Vorsti nagu andsime. Rohkem pole ta vist midagi saanud.”
Liliana surus vaese pimeda tegelase enda vastu ja jooksis koos koerakesega välja. Joodikud neile ei järgnenud. Kodus pesi ta esimese asjana Marusja puhtaks. Siis lõikas koerakese küüned ära ja andis korralikult süüa.
“Mida ma nüüd temaga edasi teen?”, pidas Liliana isekeskis aru.
Päris endale Liliana vaesekest jätta ei saanud, sest tal juba olid kodus kaks yorkiet. Pärast protseduure juhtunudki nii, et Liliana enese tüdrukutirtsud tahtsid kohe uue sõbraga mängima hakata. Marusja vaeseke aga ehmatas ja põrutas peaga vastu seina. Võõras koht ja koer polnud harjunud seal orienteeruma. Lustakad liigikaaslased tegid asja ainult hullemaks. Nüüd tulemegi mängu meie, sest Liliana helistas ja palus abi.
“Leidke talle palun kodu ja viige arstile. Ta on kõigest pooleteist aastane ja väärib, nagu iga teinegi elusolend, uut võimalust! Ma väga palun teid!”
Jumalad olid Marusja poolt ja hoiukodu pakkuja andis endast teada napi tunni ajaga. Liliana ise ei pidanud paljuks teda veel hilisõhtul Tallinna lähistele tooma tulla.
“Võta tšekk ka ja liit korvab sulle vähemalt bensiini!”
“Pole mulle mingit bensuraha vaja. Ravige teda ja leidke uus armastav kodu, kus ta saaks rahus edasi elada. Muud ei ole mulle vaja.”
Hoiukodu pakkuv Oksana armus tillukesse tegelasesse esimesest silmapilgust. Varsti oli ka otsus küps:
“Talle pole vaja enam kodu otsida, sest kodu on olemas. Ma jätan ta omale. Mul on nagunii ühest silmast pime kiisu ka ja küll nad hakkama saavad. Siin on tal hea olla. Ta uueks nimeks saab Mia-Sofia, sest uue eluga tulgu ka uus nimi ja loodetavasti unustab ta Marusjaga seonduvad õudused õige pea.”
“Leidke talle palun kodu ja viige arstile. Ta on kõigest pooleteist aastane ja väärib, nagu iga teinegi elusolend, uut võimalust! Ma väga palun teid!”
Jumalad olid Marusja poolt ja hoiukodu pakkuja andis endast teada napi tunni ajaga. Liliana ise ei pidanud paljuks teda veel hilisõhtul Tallinna lähistele tooma tulla.
“Võta tšekk ka ja liit korvab sulle vähemalt bensiini!”
“Pole mulle mingit bensuraha vaja. Ravige teda ja leidke uus armastav kodu, kus ta saaks rahus edasi elada. Muud ei ole mulle vaja.”
Hoiukodu pakkuv Oksana armus tillukesse tegelasesse esimesest silmapilgust. Varsti oli ka otsus küps:
“Talle pole vaja enam kodu otsida, sest kodu on olemas. Ma jätan ta omale. Mul on nagunii ühest silmast pime kiisu ka ja küll nad hakkama saavad. Siin on tal hea olla. Ta uueks nimeks saab Mia-Sofia, sest uue eluga tulgu ka uus nimi ja loodetavasti unustab ta Marusjaga seonduvad õudused õige pea.”
Vat selline tore jõulueelne lugu, mis lõppes hästi ja peaks iga koerasõbra südant soojendama. Pool päeva suhtlesin ma erinevate arstidega ja ka endine omanik, proua Jelena nõustus loovutuspaberitele allkirja andma. Kuna tegemist võib olla geneetilise haigusega, siis väga kõrgeid paranemislootusi mulle täna ei antud. Momendil on Mia-Sofia ühest silmast absoluutselt pime, aga teine midagi veel vaevu-vaevu seletab. Eks järgmisel nädalal saame juba targemaks ja ehk juhtub veel üks jõuluime. Ja kui ei juhtu, siis pole samuti katki midagi – Mia-Sofial on nüüd juba olemas pere ja oma inimene, kes teda isegi pimedana mitte kunagi ära ei viska.
Koerakesele esimesena appi tõtanud Liliana on igatahes üliõnnelik:
"Oksana ja tema pere võtsid meid nii toredasti vastu ja Maruska tõstis isegi saba püsti. Ka poolpime kass oli jumalast rahulik.
Palusin väga, et uus perenaine annaks hiljem ikka teada kuidas neil läheb ja kuidas Maruska elab. Ta lubas seda teha.
Minu emotsioonid on igatahes laes. Tundsin, et sellel imelisel jõulukuul juhtus veel üks ime. See on minu jaoks parim kingitus! Suur aitäh abi ja toetuse eest!"
Kui sa oled ka seda meelt, et loomakaitse liidu vabatahtlikud ei aja väljal tühja tuult taga vaid ajavad õiget asja, siis on meil sinu toetuse üle väga hea meel.
Eestimaa Loomakaitse Liit
EE742200221052074915 (Swedbank)
EE441010220252652225 (SEB)
Loomade ravi saad toetada ka liidu annetustelefonidele helistades:
9000 777 (5.-)
9000 888 (10.-)
Mart Sanderi poolt sisse loetud tervitustekst tuleb kindlasti lõpuni kuulata, sest muidu annetust ei toimu. Mina tänan! Eraldi kniks ja kraaps Liliana ja Oksana ees! Te olete lihtsalt vaimustavalt toredad inimesed!
