„Palju sul koeri on?“
„Ma ei tea, kõik on siin hoovis.“
„Aga palju on emaseid ja isaseid?“
"Ma pole seda kunagi vaadanud. Ma ei tea“, vastab aastate eest saare pealt mandrile mehele tulnud vanaproua, 80 aastane Hilja.
„Kirjutan Teile, kuna olite esimene inimene, kes mulle pähe torkas, kelle poole sellise asjaga pöörduda. Ehk oskate anda nõu kuhu pöörduda. Lugu siis selline, et ühel naisel on suur kari koeri ja neid olevat üle kahekümne. Koerad olid kõhnad ja oli näha, et mitte kõige paremas olukorras. Üks koertest tassib mööda aeda surnud kutsikat, neid vist olevat seal rohkem. Ühesõnaga, kuhu võiks pöörduda sellise murega, ilmselgelt on need koerad seal kõik hooleta. Kes vaataks üle, mis olukorras nad seal kõik on. Ümberkaudsed elanikud pidavat olema joodikud ja kõigil on loomadest ükskõik. Memm oli ka rääkinud, kuidas üks naaber lihtsalt lasi koera õhupüssist surnuks. Asukohaks XXX küla.
Ette tänades ja vastust oodates, XX"
Ka memm tunnistas, et kolm nädalat tagasi astus tema tarekese uksest sisse külajoodik Siim S ja tulistas õhupüssist ühte koera otse näkku! Purupurjus tüüp kõmmutas veelgi ja pärast seda vahejuhtumit on memme elamisest kaks peni puudu. Sel samusel Sassil tundub memme ja ta koerte vastu üldse mingi vimm olevat, sest Hilja jutu järgi olevat ta ka mõned teele jäänud koerad lihtsalt alla ajanud. Ka naabrilapsed loopivat koeri kividega ja seetõttu üks kutsadest lausa lonkavat. Ja tõesti, ühe koera jalg lausa „rippus“, toetuda ta sellele ei saanud.
„Tahad sa, et ma teeksin selle tulistamise kohta avalduse?“
„Ei ole mõtet. Politsei käis kohal, aga ega nad midagi sellele joodikule teha saa!“
„Võib-olla on sul õigus, aga teeme omalt poolt ka siiski avalduse ära.“
„Eks sa ise tead!“
„Aga miks sul nii palju koeri on?“
„Kõik algas sellest mustast, see on juba 10 aastane ja nii nad on tulnud. Nad on mu suurimad sõbrad ja ilma nendeta poleks mu elul mõtet!“
„Neil tuleks munad maha võtta. Sa jäta enesele 10 kutsut, ülejäänutele leiame head kodud!"
„Ei, siin on nende kodu ja kui sa nad ära viid, siis ma tapan ennast ära!“
„Aga nad ju sigivad siin omavahel ja varsti on sul 40 koera!“
„Ei ole, kutsikad surevad kogu aeg ära!“
Kõik pisikest kasvu koerad sügasid end lakkamatult. Sellepärast neil karvu polegi. Ilmselt on tegu kirpude või kärntõvega. Tõenäoliselt siiski esimesega.
„Miks sa neid ei ravi?“
„Ma olen pulbrit pannud küll, aga neil on praegu karvavahetusaeg! Ma ise ka tõmban neil neid tuuste vähemaks“, ütleb Hilja ja haarab tema juurde tulnud kutsa sülle ning tõmbad tolle seljast justkui tõestuseks vägeva tuustaku karvu ära.
„Ära tee niimoodi! Ära kisu teda kiilakaks!“
Vastumeelselt paneb vanadaam koerakse maha. Enne seda annab veel koonu peale musi.
„Nüüd teeme nii, et hakkame neid ravima! Teeme korjanduse ja viime nad arsti juurde.“
„Neid pole vaja ravida. Kui sa nad ära viid, siis ma tapan ennast ära!“
„Ma ei hakka sinuga sel teemal vaidlema Hilja. Sul on kaks võimalust – kas loomakaitse liit hakkab loomi ravima või me teatame veterinaarametile ja koerad viiakse üleüldse siis varjupaika. Seda ma ei taha.“
„Neid ei tohi sinna viia, nende kodu on siin! Nad tapetakse seal ära!“
„Hakkame siis ravima ja kas sulle oleks vaja koeratoitu ka tuua?“
„Ei ole vaja neile midagi tuua. Nad söövad hästi, ma ise keedan. Ravile ma viin nad ka ise.“
„Aga kas sul selle jaoks raha on?“
„Küll ma ikka leian. Panen aga kotti ja hakkan neid paarikaupa arsti juurde viima, kui sa käsed.“
„Ei mina käsi midagi, aga on vaja leida selline variant, mis on nii sulle kui koertele hea. Endistviisi tõesti edasi minna ei saa! Kas sul on lapsi ka?“
„On küll, 6 last on. Poiss sai 4 aastaselt tulekahjus otsa. Mees oli joodik, elu on raske olnud ja ainult need kutsud toovad mulle rõõmu!“
„Aga sa oled juba 80! Mis neist pärast sind saab?“
„Ma pole selle peale mõelnud, sest kavatsen veel pikalt elada!“
„Selles ma ei kahtlegi, aga anna mulle oma laste numbrid, ma tahaksin nendega rääkida."
„Mis, nad situvad sul tuppa või?“
„Öösel jah mõned situvad ja kusevad tuppa küll, aga päeval on nad enamasti õues“, vastab Hilja õue astudes ning tütre numbrit ulatades.
„Miks te mulle helistate“, kriiskab närviline hääl telefonis. „Miks kõik kogu aeg mulle helistavad? Ma niigi ehitan ju emale praegu aeda ja see läheb maksma 4000 eurot. Mul pole raha koertega jännata!“
„Aga ma pole ju teilt raha küsinudki vaid pakkusin abi. Teeme korjanduse ja ravime koerad ära! Ma pole teilt midagi nõudnud!“
„Ma ei taha mingit annetuste korjamist!“
„Loomi on vaja ju ravida või tuleb nad tõesti siis minema toimetada. See võib te emale halvasti mõjuda. Ma tahangi teiega nõu pidada!“
„Kui ära viite, siis ma tahan teilt ka ema kirstu raha saada!“
„Ega mina ole seda olukorda tekitanud ja ärge karjuge mu peale! Ma olen tavaline inimene, kes omast vabast ajast ja pere kõrvalt soovib nii teie emale kui tema koertele head ning ma ei luba endaga nii rääkida! Ma pole mingi ametipulk, kes palka saab ja teenust osutab!“
Siis kõne katkeb, aga kohe helistatakse tagasi:
„Ma olen tõesti närvis, aga ma ei saa emaga hästi hakkama. Me oleme koerte teemal palju rääkinud ja räägime veel, aga ma lihtsalt ei jõua pärast pikka tööpäeva taas sellele keskenduda. Eks ma võtan siis selle raha jälle oma pereeelarvest ja hakkan neid koeri ravima. Mingeid annetusi pole vaja korjata. Aga räägime sel teemal pärast Jaanipäeva.“
„Teeme siis nii, et helistame pärast Suurt Jaani ning mõelge hästi järele, sest loomakaitse liit on valmis praegu aitama küll.“
Vat sellepärast ma ei tahtnudki panna õigeid nimesid, sest pahatihti on lemmikloomad need ainukesed vanadel inimestel, kelle nimel veel elatakse. Õnneks pole seda minul juhtunud, aga olen kuulnud juhustest, mil inimesed pärast loomade ära võtmist või surma, on käe ka eneste külge pannud. Sestap ma nii väga ei ärplegi ja üritan toimetada ikka nii, et kõik kahe-ja neljajalgsed ellu jääksid. See muidugi ei tähenda seda, et ma käega lööksin – nende koertega tuleb tegeleda ja järgmisel nädal võtan selle teema uuesti üles, nagu lubatud. Seda aga nüüd küll mitte enam avalikult. Tegelikult tahaks koristamist ja kõpitsemist kogu memme elamine, aga õnneks või kahjuks pole see minu ega meie organisatsiooni ülesanne.
