Miale Lõuna-Eestis meeldis, sest igasugu lompe, jõgesid ja järvekesi on igal sammul ning nii sai ta pea lakkamatult ujumas käia. Mul on sellega seoses just risti vastupidine arvamus, sest nn „märja koera“ lõhn hakkas juba ajudele käima, aga ei midagi hullu – vene kroonust saadud krooniline nohu tegi olemise üsna talutavaks ja sestap sai koer oma saba leotada just nii palju kui hing ihaldas.
Lõuna- ja Põhja-Eesti partide käitumine on aga erinev. Kui näiteks siin põhjanabal ujumas käime, siis siinsed pardibossid võtavad löögi enda peale, lendavad eemale ja meelitavad vaese linnukoera enestele järgnema. Nii ta siis tühja rahmibki, sest oma kümne eluaasta jooksul pole ta veel ühelegi linnule ligilähedalegi jõudnud. Lõuna-Eesti omad mängisid aga hoopis teist mängu – alul tõmbusid eemale ja kui Mia loobus, siis ujusid talle järele ja lausa kutsusid taas enestele järgnema. Kuna pardipojad on juba suured, siis lasin neil seal rahulikult lustida.
Tartus trehvas mu tee veel ühe „peast veidi sassis“ pardiemmega, aga temast kirjutan umbes nädala pärast. „Miks nii?“, küsite kindlasti. Aga sellepärast, et see kirjutis võib talle kahju teha. Ta nimelt on pesitsema läinud ühte iseäranis veidrasse kohta ja kuigi ma manitseksin, et ärge uudistama minge, siis oleks sellel lool hoopis teistsugune mõju. Loodetavasti on ta nädala pärast oma titekarja haudumisega ühele poole saanud ja vee äärde läinud ning siis on just paras aeg rääkida lindudest, kes oma poegade ilmaletoomiseks õite ohtlikud kohad valivad.
Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.