Telefon helisema ja küsimusi kolinal tulema hakkas veel siis kui alles Haapsalu poole sõitsin. Gulfi-karvikutele elati tohutult kaasa ja sestap võtan selle asja kuidagi lühidalt kokku. Uudistes töötades nimetasime emotsioonituid, täiesti tavapäraseid aasta-aastalt korduvaid lugusid „pasteediks". Ka praegune üllitis kvalifitseerub minu mõistes „pasteedi“ alla, sest siia ma oma hinge ei pane ning kuvan kuiva sündmustejada:„Tahan rääkida nendest koertest“
„No räägime, millistest koertest?“
„Kas need inimesed üldse tausta uurisid, kes praegu meedias kiruvad? Kas üldse uuriti miks koerad ära viidi?"
Nüüd jõudis kohale, et ilmselt räägin siis sealtsamusest Gulfi-õlifirmast kellegiga.
„Mina kirjutasin selle loo, mitte teised ja mingi taust mind ei huvitagi! Vanadele koertele pandi jalaga ja kell tiksub nende jaoks armutult! Sellega on vaja nüüd kiirelt tegeleda, muu on savi!"
„Mitte keegi ei pannud neile jalaga! Keegi ei visanud neid ära! Kuidas te saate sellist jama kirjutada?"
„Mulle tundub küll teistmoodi!“
"Mul on teie kirjutise pärast isegi kodus tohutud probleemid ......!"
"Siis on hästi, oli meeldiv teie tähelepanu pälvida."
Selge see, et minu vastused härrat ei rahuldanud, aga ega see eriti ka korda läinud. Ei hakka siin sõna-sõnalt kõike meenutama, aga nagu aru sain, siis härra Mihkel Niinemäe olevat kas ostnud, või juhatusse määratud alles üsna hiljuti. Ta olla otsinud poolteist kuud koertele kodu, aga vaatamata sellele, et pakkus nii kuuti kui paari aasta sööki kaasa, siis keegi nii vanu koeri ei tahtnud. Pole ka midagi imestada, sest vanade penidega lähebki ikka väga kõvasti aega enne kui uued kodud leitakse.
„Need ei ole minu koerad. Ma sain nad nö kaasavaraks koos firmaga“, rõhutas härra Niinemäe.Tõttöelda minu vaenulikkus pärast seda kahanes, sest no tõesti kui näiteks mina ise ostaksin firma ja hiljem leiaksin sealt 5 siga, 2 lehma, 4 kana ja 3 koera, siis mis ma nendega ikka oskaks peale hakata? Sestap ma Mihkliga juttu jätkasin. Vanade juhatuse liikmetega poleks mul aga midagi rääkida olnud.
Nagu selgus plaanib Oil Trading Estonia AS ehk siinsed Gulfi brändi esindajad alustada ehitustöid ja siis oleksid koerad ette jäänud. Sellepärast nad varjupaika saadetigi. Veel ütles Mihkel Niinemäe, et seal territooriumil elavat ka taksikoerte suurused rotid, kes koeri kimbutasid. Viimast pidasin ma küll veidi veidraks põhjenduseks, sest koerad murravad ju rotid üsna kerge vaevaga maha, aga tühja sellega. See polegi oluline.
„Kas ma oleksin nad pidanud metsa viima, nagu paljud teevad?“
„Siis oleksite ka krimasja selga saanud ja kisa oleks hülgamise pärast palju suurem olnud!“
„Ega ma poleks seda nagunii teinud. Ma olen ise varjupaigast kaks koera ämmale võtnud. Ma ei teadnud selle varjupaiga taustast ja mainest midagi. Ma alles hiljem kuulsin. Ma arvasin, et nad elavad seal kuni leitakse uus kodu.“
Edasi sai kokku lepitud, et koerad tuleb varjupaigast kätte saada ja liidule üle anda. Edasi jahmerdame nendega juba ise ja kõik võivad kindlad olla, et neid ei lahutata ega hukata. Olgu öeldud, et lahendus seisnes teineteisemõistmises ja koostöös ning kui kasvõi üks lüli oleks alt vedanud, siis poleks asjad nii kiirelt lahenenud. See muidugi ei tähenda, et kutsad ilmtingimata maha oleks löödud, aga suureks ja närvesöövaks sõjaks ning lärmiks oleks läinud küll. See on raud-polt-kindel!
Esmalt uurisin maad kas mul neid koeri oleks üleüldse kuskile panna? Läänemaa varjupaik oli lahkelt nõus kampa lööma. Pärast seda võis juba asjatama hakata. Kuna hr. Niinemäe oli tööl, siis hakkas asju korraldama tema abikaasa. Esmalt helistas ta Saku valda ja ka sealne ametnik oli nõus ning tema helistas juba omakorda varjupaika. Ilmselt vastas seal administraator, kes keeldus koeri tagastamast ja lubas edasi rääkida alles siis kui neil 14 päeva varjukas täis saab. Siis sekkus juba juhataja Larissa ja kas suurema jama vältimiseks või tont teab miks, aga ta lubas koertele kohe järele minna. Niinemäe naine kappaski koheselt varjupaika ja varsti olin seal minagi. Larissa oli veel küsinud, et miks te koerad ära võtate?
"Me otsustasime ja tahame nii, et kogu elu koos olnud koerad ka tulevikus kokku jääksid ja siinses varjukas pole see ilmselt võimalik."
Oli veel mõningaid teravaid märkusi, nüansse, grimasse ja muid pisitegureid, aga eesmärk pole ju kellelegi nö „ära panna“, vaid pingeid maha tõmmata ja sestap jätan need enda teada. Seega tulemus sündis koostöös ja koerajumalad olid sedapuhku "Gulfi karvikute" poolt.
Loomulikult võib sõrme vibutada ja edasi vinguda, aga milleks? Poole viie paiku ilmus Niinemäe vastulause ka Postimehes. Loomulikult võiks sae käima tõmmata ja endale vastulauset nõudes selle kommentaari üksipulgi pilbasteks lammutada, aga milleks? Kõiki osapooli rahuldav lahendus on ju käes ja karvased õekesed saavad oma päevade lõpuni koos olla ning see millal lõpp tuleb, on juba taevaste jõudude käes.Mihkel Niinemäe on pahane kurjustavate kommentaatorite, eesotsas Katre peale ning küsib kas neil naistel suud kinni panna ei saa. No ei saa inimeste suid kinni panna, sest kõigil on õigus oma arvamusele.
„Elate üle! Kui mina elasin üle joodiknaise poolt vägivaldseks mölakaks tembeldamise, siis elate ka teie üle. Ärge lugege kommentaare! Ma ise ei loe juba aastaid, sest sel pole mingit mõtet! Ja tegelikult on teil vedanud, sest võrreldes selle kisaga, mille oleksime korraldanud siis kui koerad oleksid hukatud, ei anna praegust „sosistamist“ võrreldagi! Siis oleks lärm ulatunud ikka ameerikani välja!“ Ka see on raud-polt-kindel!
Küsisin veel koerte nimesid, et kutsad ei peaks vanuigi uutega harjuma hakkama, aga härra Niinemäe neid ei teadnud ning lubas tänaseks järele uurida. Mõni pani seda kommentaariumis pahaks, et kuidas nii saab? Minu jaoks oli see aga tõestuseks, et ta tõesti pole nende loomadega seotud.
Mõistagi ei jää selle üllitisega ilmselt asjaosalised rahule – Gulfi gäng oleks kindlasti oodanud, et kirjeldaksin nende häid iseloomuomadusi ja loomasõbralikkust. Ma ei saa seda teha, sest ei tunne neid vennikesi inimestena. Varjupaik kindlasti väidab nüüd, et koerad oleksid elanud vähemalt 120 aastaseks ja neil oli juba 5 kodupakkujat. Võib-olla, aga arvan, et nendega oleks läinud siiski väheke teistmoodi.
Kindel on see, et karvased õekesed on sellise sündmustekäiguga väga rahul ja see ongi peamine. Rahul on ilmselt ka Saku vallavalitsus, sest peab palju vähem pappi välja käima. Rahul olen ka mina ise ning vimma kellegi peale ei pea. Minu jaoks on see teema peaaegu lõpetatud, aga enne täiesti ühele poole saamist, tuleb nüüd keskenduda uue armastava pere otsingutele ja sellega hakkan tegelema aktiivsemalt esmaspäeval. Sel nädalal on lihtsalt teised hädalised veel ees ja ega näiteks ülirasked operatsioonid üle elanud kass Silja saatus vähemtähtsam ole!
Loomasõpradel tasub aga seda esmaspäevast lugemist oodata, sest tean juba ette, et see tuleb tore – panen sinna sisse oma hinge ka ja üritan teid nii nutma kui naerma saada. Vat sellest tuleb juba õige lugu, mitte selline „pasteet“ nagu see tänane!
Paljast õhust ja armastusest need lood muidugi ei sünni ja, et ka tulevikus hädaliste loomadeni jõuaksime, siis kulub teie abi marjaks ära. Ega me nurugi rahakest leiva, saia vôi eneste palga jaoks, vaid täna on eelkõige vaja seda va kütust osta, sest kui juba aktiivsemalt ringi tuuseldada, siis läbisõidud tulevad ikka megasuured. Loomade ravirahadest ei taha aga kuidagi seda võtta. Tegelikult polegi teist õieti enam alles, sest viimase kuu jooksul on mitmeid raskeid operatsioone selle eest tehtud. Nii, et kel on võimalik, siis oleks äge ja tänud juba ette! Ja kui ei ole, siis ei juhtu ka midagi. Tänk ju veri mats!
- Eestimaa Loomakaitse Liit
- EE742200221052074915 (Swedbank)
- EE441010220252652225 (SEB)
