Valged ööd on mu vaieldamatud lemmikud. Nii oleks tegelikult vast ikka vale öelda, sest tegelikult mul pole absoluutseid lemmikuid – ei lauljaid, ei näitlejaid, ei sööki-jooki, ei aastaaegu. Ei eelista ma ka ühtki loomaliiki teisele. Kõik aastaajad on omamoodi kenad ja lemmikut eraldi välja valima hakata oleks väär.Valgete ööde andunud fänn olen aga päris kindlasti ja sel ajal magamine tundub lausa aja raiskamisena. Moor pakub mõni õhtu välja, et vaatame filmi.
„Hulluks oled läinud või? Telekat vaatame sügisel ja talvel! Lähme parem kondama!"
Ega ta jõua minuga nii palju ringi trampida ja seetõttu on Mia ikka asendamatu – ei ta vaidle vastu, ei ta taha telekat vaadata ja päris kindlasti ta ei virise, et külm hakkas või vill tuli kanna peale. Mõnikord ei tee ta aga nägemagi kui end minekule sätin ja siis pole ma ka peale käinud – küllap vanaproua on lihtsalt veidi väsinud. Olgu kohe öeldud, et need korrad saan ikka ühe käe sõrmedel üles lugeda kui ta mind nö üle on lasknud.
Lapimaal on ka tore. Olen seal saatuse sunnil pidanud poolteist aastat elama ja nii polaarpäev kui polaaröö oma pilkase pimeduse ja üle 40 kraadise pakasega, on omaette elamused. Aga ega see va polaarpäev ikka meie valgete ööde vastu saa. Tegelikult on see üsna tüütu kui päike kogu aeg horisondi kohal nähtaval on ja isegi selline trikk sai tollal ära tehtud, et ronisin lausa keldrisse magama. No ei harju ära, tee või tina! Lõunamaa suveöödega on sama lugu – kena soe küll, aga kuradi pime on. Nagu mõni vennike lülitaks lihtsalt lambi välja, nii kui päike merre või mäe taha kukub!
Mõned aastad tagasi läksin öösel kell 2 (täiesti segane!) Nõmme mäe alla metsa ja külitasin puu juurde maha ning hakkasin jälgima. See oli ikka täielik elamus – jänes hüppas ringi ja ajas omi jänkuasju. Oravad toimetasid puult puule hüpates. Lindude kädistamisest ja ringi tiirutamisest rääkimata. Siis tuli rebane ja passis üsna lähedalt minuga tõtt. Ilmselt polnud ta sellist veidrat imelooma veel oma kodus näinud. Praktiliselt keset linna asuv suveöine metsatukk lausa kihas elust! Ja siis mingid tüübid õgivad antidepressante ja rahusteid? Täiesti segased! Mingu parem metsa ja igasugune stress kaob kui nõiaväel!
Olen seda üritanud ka oma lastele edasi anda:"Vaadake valgust ja kuulake vaikust!"
Paraku ei mõista need kadjakad aga sellest lugu pidada ja küllap on nad selle koha pealt siis emmedesse läinud. Väiksemast peast sai neid ikka kaasa taritud ja siis ei olnud neil ka võimu suurt vastu vaielda. Täna nad paneksid mu aga vist rangelt valvatavasse vanadekodusse kui sellise jutuga keset ööd nende ukse taha peaksin minema.
Varsti on pööriöö käes ning selle asemel, et justkui käsu peale koos ülejäänud rahvaga end täis lakkuda ja rõõmu tunda, valdab mind hoopis mingi omamoodi nukrus – nüüd hakkab ju pimedamaks minema ja valgete ööde pidu on varsti läbi. Ja siis koheselt lohutan end:
"Ega need õrna ja hapra valgusega looritatud ööd ju kohe otsa saa! Pimenema hakkab ikka kukesammul ning kogu suvi on veel ees!"
Säh mulle heietamist, aga raadiost hakkas tulema just lugu "Valged ööd meid hullutavalt kutsuvad kaasa ......" Küllap Koit ja Getter on siis ka minu tüüpi inimesed. Ega tea muidugist ka. Äkki niisama lõõritavad ja püüavad end lihtsalt ilmarahva ees huvitavaks teha?
