Kui juba Läänemaale minna, siis ei saa üle ega ümber sellest esimesest "karvikust" ehk Haapsalu omast. Nii kui masinast välja sain, nii läks kohe suur haukumine lahti. Eks siis tuligi alagatuseks minna ta nina sügama minna, aga sellest ei piisanud - lase mind välja ja vii mind jalutama! Koerakese olekut ja pilku ei saanud lihtsalt teisiti tõlgendada.Tüüp oli ikka nii ähmi täis ja erutunud, et see pani isegi ta mokad värisema.
Muide, tema kohta on mul ka teile häid uudiseid pajatada ja nimelt saab Karvik juba 17-dal täitsa-täitsa oma koju. Väga kaugele ta ei koligi - Noa-Rootsis ootavad teda suure-suure hooviga maja ja hoolitsev pererahvas.
Inimesed on käinud Karvikuga juba kolm korda tutvust tegemas ja minu arust nende loomadega peakski tegelikult need asjad just nii käima, mitte pildi pealt vaatama, näe see mulle meeldib! Igatahes annab uute omanike käitumine alust arvata, et näguripäevi näinud koer satub sedapuhku väga õigesse perre.Varjupaiga rahvas on tegelikult neile juba õnnistuse andnud ja ütlesid, et üliägedad inimesed!
Nii nende vanade kutsadega on - nad vajavad veidike süüa, veidike hoolimist ja armastust ning kodu leidmisel tuleb neile anda ka aega. Õnneks Läänemaa varjupaik seda va aega ja kõike muud ka Karvikule andis ning selle eest neile suurimad tänud!
Ma panen ikka vana pildi ka juurde, et oma ihusilmaga näeksite seda imelist muutust.
