Nõps ja Ruts on popid ka väljamaal - nii kui masinast lahkume, hõivavad nad esiistmed ja see pakub inimestele riigist olenemata palju nalja ja rõõmu. Käiakse lausa pildistamas ja tehakse juttu. Vandersellidena on nad juba vanad kalad ja 2022 saavad mo kutsad kiidelda juba üle kümne "märgistatud" riigiga.
Ruudi aasta kultuuri tippsündmuseks oli vist palmile "siristamine," sest seda tegi ta väga-väga pikalt ja ülihoolikalt.
Poeglaps Ron on väga hea reisikaaslane ja pole veel olnud korda kui ta närvidele oleks käinud. Nõpsi kohta sama jutt, aga Ruudi suudab sõidu ajal oma erutuskiunumisega vahest hulluks ajada küll.
Vasturohi selle vastu on ta jooksma laskmine ja siis saab olukorra taas mõneks ajaks kontrolli alla. See, et klaasid pidevalt tatised ja masin koerakarvu täis on, käib asja juurde ning vererõhku ei tõsta.
Sel aastal siis veidi pikem suvi taas üle pika aja - eile päeval näitas termomeeter korraks 30,5 ja südaööl oli 24 ning magasime taas lahtiste ustega.
Vastu hommikut tuli aga megatorm valju tuule, välgu-müristamise ja totaalse vihmaga. Imelikul kombel võttis üliarg Ruudi seda suhteliselt külma kõhuga.
Praegu on rahulik, päike tõuseb ja linnud siristavad - tõotab hea ja tore päev tulla. Ei ole üldse kuumalemb. Otse vastupidi, aga praegu kuidagi naudin. Äkki seepärast, et kodus sai juba otsa? Tont seda teab, aga tundub loogiline küll.
Täna laiame veel Itaalias, aga õhtul peaksime grillima juba Horvaatias loojuva päikese kiirtes Aadria mere kaldal. Nii näeb ette "Suur plaan," mis tõttöelda kipub alatihti untsu minema ning sestap ärge imestage kui homne postitus tuleb hoopistükkis Hispaaniast.
