Ei olnud väga koolifänn, aga sportimine meeldis. Sorry. Siis räägitakse veel õpetajatest suure algustähega, kohtumisrõõmust ja õpiõhinast.
Bla-bla-bla ja pole õrna aimu, millest jutt? Ise käisin koolis pärast kuuendat vaid kaks korda aastas - 1.septembri aktusel kontrollimas kui palju klassiõdede rind suve jooksul kasvanud on ja kevadel tunnistuse järel.
Veidral kombel lõpetasin neljade-viitega, aga kui päris aus olla, siis lõputunnistusel viisi oli vaid üks ja ülejäänud neljad.
Koolis oli raske, aga mitte endal vaid kui lapsed viskasid töövihikud ette, siis üks moment ei saanud üldse enam aru ööd ega mütsi.
"Issver, mida neilt nüüd juba nõutakse?!"
Raske aeg. Vahva aeg. Õnnitlused ja kaastunne kõigile, kes selles virrvarris hakkama peavad saama.
"Mulle võite ka kaasa tunda - tütar kah õpetaja. Seda poleks küll uskunud, kuigi lastega mütata meeldis talle alati nii palju kui mäletan."
Kooli ajal kiusasin teda ja saatsin tundide ajal sõnumi, milles kirjeldasin kuidas voodis vedelen, jäätist söön ja head filmi vaatan.
Toona ta arvas, et olen väga-väga vastik isa. Eile ainult naeris ja võttis seda üsna lõbusalt. Asi seegi. Jääge seal koolis siis ellu! Panen pildi ka. Mitte enda koolipõlve vaid sedapuhku pisitütrest pedagoogi oma.
"Kui ta vähekenegi minu moodi on, siis soovitan soojalt oma lapsed tema klassist ära võtta!"
