"Mine sa ise ka persse ja pane kuljused ning aisakellad ka endale külge, et kõik kuuleksid!"
Vaat sellised toredad lood. Mul ongi vaid kaks sõpsi - Rein ja Andrus. Viimasega nühkisime kõrvuti koolipinki ja Rein on olnud mu kõrval aastast 1980. Mitte pidevalt ja alati, aga kui jama majas, siis tean, et on olemas. Mitte ta üksi, aga ka naine Evelyn ja tolle õed Monsa ja Annika. Lisan siia veel kaks naist - enda eksi ja vennanaise Külliki, minu elunatukese vundamendi.
Vaat aga nende kahe mehe kohta ütles mu lahkunud ema ikka nii:
"Nagu omad lapsed! Mitte mingit vahet! Nad on omad!"
Siia pean ajaloolise tõe nimel lisama ka Väikese-Reinu. Tõsi ta on ja keevalisel nooruspõlvel pakkus mampsel ikka suurima hoolivusega neile peavarju ja pani tekigi peale kui nad öömajale jäid. Olid ikka ajad! Aegu ammuseid tagasi pidasime Õikal Reinu juures pidu ja Heiks va tõbras hakkas koju minema. Taksoni ei jõudnud ja viskasin magama Reinu ämma Tiuksi inimsööjast kaukaaslase kuuti. Keegi ei suutnud uskuda, et ellu jäin. Hommikul panin tõprale piki koonugi, et ei laiutaks. Ainult head mälestused!
Andrus täna vedu ei võtnud kui talle vaid halba soovisin. Ta on tegelikult kogu elu intelligent ja pidur olnud. Küll ma ta ümber õpetan. Naised soovivad roosamannat. Mina soovin aga oma sõpsidele vaid üht - minge te ka pekki! Reinu pildi allkiri saab olla vaid üks - JOBU!
