Johnnyl vedas. Kirjutasin temast hiljuti ja olin salatsev. Olen ka täna ja ei paljasta tema kodu. "Miks?", tahate teada ja kahtlustate, et üritan end huvitavaks teha.
Aga vaat ei anna ja pidage seda kodaniku allumatuseks kui soovite. Loomulikult ei taha ka mina kinnimajja minna ja seetõttu tuleb teha ningerdusi-vangerdusi, et enda taguots ikka kaitstud oleks.
Neljaaastane Johnny elas Euroopa ääremaal ühe suvalise riigi keskosas. Omanik kolis paar aastat tagasi minema ja naabrid nõutasid kutsa enestele. Lubasid hoolitseda, aga paraku head elu see ei taganud.
Juriidiliselt loovutas omanik koera nüüd Loomapäästegrupile, sest polnud pidamistingimustega rahul. Vaatamata sellele on naabritel kui omanikel õigus kohtusse pöörduda ja nõuda looma tagasi, sest omand oli juba üle läinud ja vanal omanikul polnud õigust loovutada. Õnneks neil pole dokustaati ette näidata, aga mul on ja seega ei tohiks üllatusi tulla kuid kunagi ju ei tea? Õnneks on mul veel üks "jokker!" kaardipakis.
Tänan siinjuures teavitajat, kelle süda unarusse jäetud koerakese omaga ühes rütmis tuksus. Vähe sellest! Ta pani kaante vahele vaatamata nigelale majandusseisule isegi viiskümmend eurot esmaste kulude ja kütuse tarbeks. Vaat see on hoolimise tase! Kas teie teeksite niimoodi võhivõõra peni pärast? Ta kirjutas veel:
"Seal kuuride otsas on kivist pesuköök ning sinna jätsime hoiule koeratoitu ja paar konservi. Korja ära, kellegile ikka ära kulub. Ühtlasi võiksid ka kuudi õhku lasta, muidu äkki tuleb neil jälle idee koera pidada!"
Kuut jäi lõhkumata ja toit sinna, sest nägin kirja alles päev hiljem. Sõitsime Johnnyga Pärnusse, sest seal pakkus üks härrasmees hoiukodu ning oli üsna kindel, et koerake jääb tema juurde ka päriseks. Äkitselt selgus, et boss oli mehele helistanud ning kohe sama päev asub ta Norra poole teele, sest töö ootab. Pekki küll, aga õnneks ajas käe püsti ka üks naisterahvas, kes Tallinnas Stromkal elab. Paraku oli ka temal tuhin üle läinud:
"Ande andeks! Mul oli temast nii kahju ja pakkusin esmaemotsiooni ajel. Tegelikult ma ikka võtta ei saa! Palun vabandust!"
Kaks korda pekki küll, aga oli veel kolmas variant, kes samuti kodu ning armastust ketikoerale pakkuda lubas. Ta vastus tegi suisa jõuetuks:
"Ma saan alles kevadel võtta! Vabandan!"
Miks siis nüüd pakkuda kui alles kevadel võtta saab? Aru ma ei saa teinekord inimestest, aga ega alati peagi saama. Pidasin masina Märjamaal kinni ja vaatasin Johnnyle silma:
"Sõbrake! Pean su vist tagasi viima, aga luban uuesti järele tulla?"
Ei tulnud kõne allagi see uitmõte, sest 17 külmakraadi lubati ööseks ning seega tuli leida kasvõi läbi ussiemmi uus võimalus. Leidsin ka ja edasi viis Johnny tee paariks ööks Tallinna varjukasse. Siinjuures pean tänama tundmatut PTA ametnikku (ahahaa, hea nali) ja teisi, kes nii minu kui Johnny-poisi jännist välja aitasid.
Varjupaiga arst Kätlin Hein tegi kõik vajalikud protseduurid ja naksas mu palvel ka munad ää - edasine eluke palju rahulikum nii koeral kui ta perel. Varjuka tüdrukud nägid megapalju vaeva ja pesid-kammisid Johnny puhtaks. Karva sai selga jätta ja armetust ketikoerast sai imeilus "puudel", mis on külmal ajal kõikse parem variant.
Õnneks andis endast märku veel üks tore pere, kes just Johnnyt endale tahtis. Varjupaiga koeraga on neil kogemus olemas ja eesootavad ebameeldivused nagu tuppa pissimine-kakimine neid ei heidutanud. Mõeldud-tehtud. Eile kell veerand üks öösel helistas aga perenaine väga mureliku häälega:
"Ta hingab raskelt ja lõõtsutab. Kas peaksime kliinikusse kohe sõitma?"
"Arvan, et ei pea - ta lihtsalt aklimatiseerub ja usun, et tal on megapalav - õuekoer siiski. Vii ta korraks välja ja pane hiljem märg rätt peale. Kui oled veendunud, et arstiabi vaja, siis minge Loomade Kiirabi Kliinikusse. Hoiatan, et võite minna ja nad võtavad kohe vastu."
Tohtrite abi vaja ei läinud ja hommik oli rõõmsamast rõõmsam:
"Nad said meie üliara koeraga sõbraks ja mängisid õues. Aias tal meeldib eriti joosta. Oleme väga õnnelikud, et ta meie juurde usaldasid. Aitäh!"
Aitäh teilegi, kes jagasid lugu ja kaasa elasid. Lootsin enne Jõule salamisi hea lõpuga loomalugu ja läbi raskuste see tuligi. Johnny on soojas toas, täis kõhu ja oma inimestega, kes hellustega kitsid pole. Nii vähe ongi ühele koerale vaja, aga ometigi on see "väheke" ühele inimesest sõltuvale lemmikoomale maailma suurim asi!
