"Päris hea linnulugu"

Eile oli üks arukordne päev ses mõttes, et kõik linnud välja arvatud tuvititt, jäid ellu. Ühtekokku tuli lindudele eile paarikümne kõne ringis, aga 8 kvalifitseerusid väljakutse vääriliseks. Ülejäänud lood sai nõustamisega korda aetud ning need sulelised polnud teps mitte hädas nagu inimesed esimese hooga arvasid.

Sütiste tee rõdule maandunud rõngastatud tuvi oli täitsa korras, aga veidi loid ja väsinud. Inimene muretses, mis on igati arusaadav. Eks kuum ilm mõju neilegi, aga igatahes lendu ta taas läks. Vajas väiksest abistamist lihtsalt. Nalja sai ka. Alul ütles abikõne teinud mees aadressiks Mustamäe tee 10, siis Sõpruse puiestee 10 ja hiljem alles Sütiste ehk, et ta ei teadnud ise ka, kus kallim elab. Loodetavasti naiska väga ei praga, sest linnaosa oli vähemalt õige.

Kalamajas kahe aia vahele lõksu jäänud kajakapoeg sai koheselt vabastatud, sest vaatamata kitsastes oludes toimunud rapsimisele ta enesele liiga ei suutnud teha. Sama jutt veel teisegi Kalamaja kajakaga, kes kitsale rõdule maandus - nad ei saa taolistest oludest lendu ning vajavad abi. Ei muud.

Pelgulinna rästas, kes kassi hambu jäi toibub gängi uue vabatahtliku Martin Jõksi juures. Mees tunneb asja ja linnud eraldi liigina pakuvad talle suurt huvi. Sestap ta õpib ja loeb muudkui juurde ning on seega väga hea valik liigispetsiifilise taasturavi mõistva spetsialistina.

Harkujärve ääres ringi tuiav kajakas tunnistati kohalike poolt lennuvõimetuks. Röntgen aga vigastusi ei tuvastanud ja lasksin ta juba õhtul mere ääres vabaks. Sama jutt Lasnamäe Liikuri uulitsa kajakapojaga, kes õnnetult katuselt maha prantsatas - tiib küll muljuda saanud, aga luud terved ning jätsin samasse kohta, sest vanemad ju hoolitsevad. Majaelanikud jälgivad ja annavad teada kui lendu mõne aja pärast siiski ei lähe. Enne ei sekku.

Lasnamäe 4C eest kõnniteelt inimeste jalust kontorisse viidud linnuke on aga alles pisi-pisi. Tolle võtsin kaasa ja meie teine uus väärt metsloomade abistamisele keskendunud vabatahtlik Signe Kalk kukkus telefonis kohe pärima, kelle ma siis seekord tema juurde viin?

"Mul on põhjendatud kahtlus, et tegu on linnuga, sest tal on tiivad ja nokk. Ilmselt keegi pelikani ja varblase vahepealne on ta nüüd päris kindlasti", hiilgasin oma ornitoloogiaalaste teadmistega. Ärge pange pahaks, aga minu tase on vares-tuvi-kana ja kajakas. Kukke tunnen ka - see on isane kana. Edasi läheb juba keeruliseks.

Kesklinnas "Kannikese" äri juures oleva tuvipojaga läks halvasti nii mitmeski mõttes. Esiteks oli teda juba näksimas käidud ja päästa polnud suurt kedagist, kuigi ta väga visalt elust kinni hoidis. Teiseks ei leidnud me vabatahtlikud teda päeval üles, sest raip oli kenasti peidus ju. Neli tundi hilinemist kui hilisõhtul uuesti läksin, tekitasid mõistagi meelepaha, aga saage aru, et iga linnu ja sääse peale me ei jõua kohe joosta.

Mina ise teen nii - korjan kuni lõunani linnukõned kokku ja siis tuuseldan ühe jutiga kogu linna läbi. Mõnesid ei leia üleski, mõned jäävad järgmisesse päeva, enamus luumurdudega läevad tuttu. Varestele-hakkidele-ronkadele ja tuvidele see reeglina ei kehti kuna nad kohanevad maapealse eluga ja saavad ka lendamata oma elukese elatud. Linnuteema on karm ja seda tahaks kuidagi muuta. Lätis näiteks on üks park, kuhu lennuvõimetud tegelased lastakse. Pole minu asi öelda kas see on õige või mitte, aga alternatiiv igavesti kestvale tapmisele kindlasti.

Ah-jaa, tahate kindlasti teada, kes see pelikani ja varblase vahepealne tegelane oli? Küsisin talt passi ja sinna oli rahvuseks aed-lepalind kritseldatud. Vat nii ja nüüd ma kaon tänaseks päevaks netist ja Facebookist. Pole mõtet halada, et valner ei vasta. Ei vasta jah, sest päris elu toimub väljaspool Facebooki ja ma ei taha sellest mitte mingi hinna eest ilma jääda.