"Mis on meite vapil valesti?"

Vaatan mina meite vappi. Ilus on, aga ometigi natuke häbi ka. Tahaks vabandada. Miks? Aga sellepärast, et mis pagana pärast lõvid?
Õukei, Taani kunn kunagi lubas Tallinna linnale ja Harju rüütlitele, aga ikkagi? See on paha, sest Eestis lõvid ei ela. Ehime endid võõraste sulgedega. Vabandust võõra nahaga, mis ainukannatanud rahvastelt varastatud. Ja miks sinised? Lõvid ei ole sinised ja see võib kõrgaadlit solvata. Kole lugu!

Seame õigluse kohe jalule, aga keda Uus-Eesti vapile panna? Kana, siil, konn või hoopis mäger? Ei-ei-ei, neid ei karda keegi ja meid võeta tõsiselt! Keda ikkagi panna? Keda ikkagi kardetakse?

Välja mõtlesin! Paneme vapile kolm puuki. Või sääsed. Neid väljamaalased kardavad nagu Vanakurja ja neid on meil nii palju, et oi-oi-oi! Ja mis peamine - need on meite põlised kaaslased, kes esiisade kvaliteetset verd juba aastatuhandeid imenud on.

Sisuliselt oleme me üks ja sama. Meil on sama veri ja ka meie oleme pisikesed, kes suurtele puugina kintsu kargavad. Ka meie armastame verd. Kallite kaasmaalaste oma kohe eriti väga!

Mis seals muud kui teeme ära! Vabandame ka muidugist! See käib tänapäeval asja juurde! Kuradi Taani kunn! Sinu pärast on see kõik! Taanlased! Köhige aga hääled puhtaks ja hakake aga kooris ka vabandama!