"Hea loomalugu nr. 2 - Žorik kohaneb"

"Ta teab juba millal tulen ja ootab aia juures! Ootab toitu ja loodan, et ehk natuke mind ka! Rõõmustab ja liputab juba sabagi!", on Žoriku eest hoolitsev perenaine õnnelik ja kutsugem teda siis Aljonaks, Tiiuks, Victoriaks või Sabrinaks ja elagu ta siis Aespal, Keilas, Kiviõlis või Narvas.

"Laseb ta pai ka teha?", uurisin kui viimati külas käisin.

"Ei-ei-ei, seda mitte ja ma ei käi ka pinda. Küll ta ise tuleb kunagi. Ma vähemalt väga loodan."

"Tegite uue ja uhke kuudi talle? Kas läheb sisse ka?"

"Ei lähe, arvasime, et see on parem kui kuur, aga ega ta sealgi puhanud. Žoriku lemmikkoht on kuuri taga kõrge rohu sees puude varjus - ilmselt tunneb end seal sama turvaliselt nagu Arsenali kõrval metsatukas. Me paneme talle sinna toitu ka. See on ta lemmikkoht!"

"On mingit abi vaja?"

"Praegu küll mitte - kõik on olemas ja küll ma teada annan kui midagi vaja läheb. Muide, su ostetud jälgimisrihma pole ka vaja - gängi renditav aedik peab kenasti ja mulle tundub, et ta ei tahagi enam meie juurest ära põgeneda!"