„Tere!
Sõidan tihti mööda ühest majast, millel katus sisse kukkunud. Hoone on elamiskõlbmatu ja inimesi seal pole. Aga maja juures on kuut, kus elab pildil nähtav koer. Kaelas tal õiget rihma pole, on ainult kett, mis karva maha hõõrunud. Kuudis elab ka üks kass, kes tundub olema vana - hästi ta vist enam ei kuule ja ka silmadega on midagi lahti. Õige asi see pole! Ei osanud mujale pöörduda, kui teie poole. Asukohaks on XXXXX.“
Palusin heal inimesel mulle helistada ja mida ma soovitasin? Ei hakkagi hämama, aga ütlesin, et kõige kiiremat abi saab see vaene loomake ainult siis, kui ta pihta panna! Miks ma nii käitusin ja heasüdamlikku kodanikku väärteole kihutasin? Kohe seletan.
Seaduse järgi peaks inimene kirjutama nüüd kaebuse Veterinaar- ja toiduameti võllidele või politseile. Viimased sellega tegelema vast ei hakkaks. VTA asjapulgad teevad paremal juhul ettekirjutise, milles paluvad keelatud raudne lehmakett vahetada nahkse rihma vastu. Seda muidugi juhul kui nad koha või omaniku üleüldse üles leiavad.
Oma näruse elukese ahelikus elanud koerakese elu muutub seega õige vähe. Tõsi, kaelavalust saab ta ehk mõne kuu pärast tõesti lahti, kui omanik suvatseb eeskirja täita. Kui mitte, siis hakkab asi venima. Toon teile ühe näite päriselust. 27. detsembril 2017 saatsime Ida-Virumaa veterinaarkeskusele järgmise teate:
„Lgp Ida-Virumaa Veterinaarkeskus
Eestimaa Loomakaitse Liidule on laekunud kaebus seoses Kohtla-Järvel Sakala 10 ja 16 peetavate koertega. Kaebuste kohaselt ei vasta mõlemal aadressil peetavate koerte pidamise tingimused nõuetele. Sakala 10 peetavate koerte tingimuste kohta oleme lisanud pildid manusesse (koerad vanad, liiguvad vaevu, hoov rämpsu täis ning on omaniku hoole ja ravita).
Sakala 16 peetavate koerte pidamise tingimusi ELL vabatahtlikel kontrollida ei õnnestunud, kuid nende kohta on teatatud, et nimetatud aadressil peetakse kahte keskmist kasvu tumedamat koera ühe meetrise keti otsas (üks noorem ja teine ca 5-aastane), koerad on kõhnad ja saavad süüa harva. Samal aadressil on ka kolmas koer, kellel pidi kett ja kuut olema, kuid nõuetele vastavaust on kaugelt keeruline hinnata.
ELL palub Veterinaar- ja Toiduametil loomade tingimusi ja olukorda eelnimetatud aadressidel viivitamatult kontrollida. Kui koerte pidamise tingimused nõuetele ei vasta ning omanikud neile vajalikku hoolt ja ravi tagada ei suuda, palub ELL võtta koostöös omavalitsusega võtta loomad omanikelt ära ning toimetada sobivasse varjupaika.
ELL ootab kiiret tagasisidet käesolevale pöördumisele e-posti aadressile info@loomakaitse
Vastus saabus selle aasta 2.jaanuaril.
„Tere!
Visiit aadressidel Sakala 10 ja Sakala tn. 16 Kohtla-Järve linnas on teostatud 28.11.2017 laekunud kaebuses esitatu kontrollimiseks. Aadressil Sakala 10 territoorium on tarastatud, omanikke sel hoovil näha ei olnud.
Territooriumile ma ei sisenenud. Visuaalsel hindamisel krundil ehitatavas majas hetkel püsivalt ei elata. Hoovil liikus ringi üks eakas koer. Koer heas toitumises, söögi- ja jooginõud olemas, samuti oli näha koerale sobivas mõõdus kuut. Teist koera territooriumil ei tuvastanud. Sakala 16 aadressil koeri ei peeta.
Lugupidamisega,
Eda Laas
järelevalveametnik
Ida-Virumaa Veterinaarkeskus“
Meid see ei rahuldanud ja saatsime 10. jaanuaril uue kirja:
Eestimaa Loomakaitse Liidule on laekunud kaebus seoses Kohtla-Järvel Sakala 10 ja 16 peetavate koertega. Kaebuste kohaselt ei vasta mõlemal aadressil peetavate koerte pidamise tingimused nõuetele. Sakala 10 peetavate koerte tingimuste kohta oleme lisanud pildid manusesse (koerad vanad, liiguvad vaevu, hoov rämpsu täis ning on omaniku hoole ja ravita).
Sakala 16 peetavate koerte pidamise tingimusi ELL vabatahtlikel kontrollida ei õnnestunud, kuid nende kohta on teatatud, et nimetatud aadressil peetakse kahte keskmist kasvu tumedamat koera ühe meetrise keti otsas (üks noorem ja teine ca 5-aastane), koerad on kõhnad ja saavad süüa harva. Samal aadressil on ka kolmas koer, kellel pidi kett ja kuut olema, kuid nõuetele vastavaust on kaugelt keeruline hinnata.
ELL palub Veterinaar- ja Toiduametil loomade tingimusi ja olukorda eelnimetatud aadressidel viivitamatult kontrollida. Kui koerte pidamise tingimused nõuetele ei vasta ning omanikud neile vajalikku hoolt ja ravi tagada ei suuda, palub ELL võtta koostöös omavalitsusega võtta loomad omanikelt ära ning toimetada sobivasse varjupaika.
ELL ootab kiiret tagasisidet käesolevale pöördumisele e-posti aadressile info@loomakaitse
Vastus saabus selle aasta 2.jaanuaril.
„Tere!
Visiit aadressidel Sakala 10 ja Sakala tn. 16 Kohtla-Järve linnas on teostatud 28.11.2017 laekunud kaebuses esitatu kontrollimiseks. Aadressil Sakala 10 territoorium on tarastatud, omanikke sel hoovil näha ei olnud.
Territooriumile ma ei sisenenud. Visuaalsel hindamisel krundil ehitatavas majas hetkel püsivalt ei elata. Hoovil liikus ringi üks eakas koer. Koer heas toitumises, söögi- ja jooginõud olemas, samuti oli näha koerale sobivas mõõdus kuut. Teist koera territooriumil ei tuvastanud. Sakala 16 aadressil koeri ei peeta.
Lugupidamisega,
Eda Laas
järelevalveametnik
Ida-Virumaa Veterinaarkeskus“
Meid see ei rahuldanud ja saatsime 10. jaanuaril uue kirja:
„Lp Eda Laas,
Saame teie vastusest aru, et käisite kontrollimas Kohtla-Järvel Sakala tn 10 koeri novembris, kuid territooriumile te ei sisenenud ja territoorium oli tarastatud. Märgite, et territooriumil oli üks eakas koer, kes oli heas toitumises, söögi- ja jooginõud olemas, samuti olete lisanud, et oli näha koerale sobivas mõõdus kuut. Ka selgub, et omanikke hoovil polnud ja krundil olevas majas ei elata.
Väljaspoolt aeda saite te küll visuaalselt hinnata koera välimust ja talle ilmastikutingimuste eest varjumiseks mõeldud kuudi suurust, kuid ELL hinnangul ei ole väljaspoolt territooriumi võimalik hinnata koerale varjumiseks mõeldud kuudi seisundit ja vastavust Põllumajandusministri 24.07.2008 määrusele nr 76 "Lemmikloomade pidamise nõuded" , mille kohaselt peavad koerale olema sobivad nii kuudi suurus ehitus kui varustatus. Kuudi seinad, katus ja põrand ei tohi tuult läbi lasta ning peavad vajaduse korral olema varustatud soojusisolatsiooniga. Kuudi põhi peab asuma maapinnast kõrgemal. Kuudi sissepääsuava peab sobima seal peetava koera suurusega ning ei tohi põhjustada koera vigastumist. Sissepääsuava varustatakse vajaduse korral sobiva kattega, mis kaitseb koera ebasoodsate ilmastikutingimuste eest. Kuudi põrand tuleb hoida puhta ja kuivana. Koeral peab kuudis olema magamisalus. ELL edastatud fotodelt saab järeldada, et eeltoodud nõuetele koerale varjumiseks mõeldud kuut siiski ei vasta. Samuti nähtub fotodelt, et territooriumil on palju prügi ja kola, mille tõttu võib koer end vigastada.
Samuti ei ole selliselt teostatud järelevalvetoiminguga võimalik kontrollida, koera tervislikku seisundit ega ka seda, kas koerale on teostatud vajalikud vaktsiinid, kas ta võib vajada ravi ja kas vajalik ravi on koerale tagatud. Lisaks ei ole selge, kas ja millal viib koerale toitu tema omanik ning toidunõude olemasolu ei tähenda automaatselt, et koerale on tagatud järjepidev juurdepääs joogiveele ja regulaarselt ka toit.
Fotodelt nähtub ja ELL vabatahtlik tegi kindlaks, et territooriumil oli ka teine koer, kelle kõrv tundus haige. Et tänaseks seda koera enam seal ei ole, siis palume välja selgitada, kuhu see koer viidi ja kas ta sai vajaliku ravi.
Eeltoodust tulenevalt palume veelkord kontrollida koera tingimusi Kohtla-Järvel Sakala tn 10 ning võtta selleks vajadusel ühendust ka koera omanikuga kontrolli tulemuslikumaks teostamiseks.
Nagu isegi näete, siis asi venib ja lõppu pole näha. Sestap läks ELL Loomapääste-gängi vabatahtlik Elle Purde taas 12.jaanuaril Kohtla-Järvele, et pilk peale visata. Edasine ajab juba lausa naerma või nutma. Elle kirjutas:
Saame teie vastusest aru, et käisite kontrollimas Kohtla-Järvel Sakala tn 10 koeri novembris, kuid territooriumile te ei sisenenud ja territoorium oli tarastatud. Märgite, et territooriumil oli üks eakas koer, kes oli heas toitumises, söögi- ja jooginõud olemas, samuti olete lisanud, et oli näha koerale sobivas mõõdus kuut. Ka selgub, et omanikke hoovil polnud ja krundil olevas majas ei elata.
Väljaspoolt aeda saite te küll visuaalselt hinnata koera välimust ja talle ilmastikutingimuste eest varjumiseks mõeldud kuudi suurust, kuid ELL hinnangul ei ole väljaspoolt territooriumi võimalik hinnata koerale varjumiseks mõeldud kuudi seisundit ja vastavust Põllumajandusministri 24.07.2008 määrusele nr 76 "Lemmikloomade pidamise nõuded" , mille kohaselt peavad koerale olema sobivad nii kuudi suurus ehitus kui varustatus. Kuudi seinad, katus ja põrand ei tohi tuult läbi lasta ning peavad vajaduse korral olema varustatud soojusisolatsiooniga. Kuudi põhi peab asuma maapinnast kõrgemal. Kuudi sissepääsuava peab sobima seal peetava koera suurusega ning ei tohi põhjustada koera vigastumist. Sissepääsuava varustatakse vajaduse korral sobiva kattega, mis kaitseb koera ebasoodsate ilmastikutingimuste eest. Kuudi põrand tuleb hoida puhta ja kuivana. Koeral peab kuudis olema magamisalus. ELL edastatud fotodelt saab järeldada, et eeltoodud nõuetele koerale varjumiseks mõeldud kuut siiski ei vasta. Samuti nähtub fotodelt, et territooriumil on palju prügi ja kola, mille tõttu võib koer end vigastada.
Samuti ei ole selliselt teostatud järelevalvetoiminguga võimalik kontrollida, koera tervislikku seisundit ega ka seda, kas koerale on teostatud vajalikud vaktsiinid, kas ta võib vajada ravi ja kas vajalik ravi on koerale tagatud. Lisaks ei ole selge, kas ja millal viib koerale toitu tema omanik ning toidunõude olemasolu ei tähenda automaatselt, et koerale on tagatud järjepidev juurdepääs joogiveele ja regulaarselt ka toit.
Fotodelt nähtub ja ELL vabatahtlik tegi kindlaks, et territooriumil oli ka teine koer, kelle kõrv tundus haige. Et tänaseks seda koera enam seal ei ole, siis palume välja selgitada, kuhu see koer viidi ja kas ta sai vajaliku ravi.
Eeltoodust tulenevalt palume veelkord kontrollida koera tingimusi Kohtla-Järvel Sakala tn 10 ning võtta selleks vajadusel ühendust ka koera omanikuga kontrolli tulemuslikumaks teostamiseks.
ELL ootab tagasisidet jätkuvalt e-posti aadressile info@loomakaitse.eu.
Nagu isegi näete, siis asi venib ja lõppu pole näha. Sestap läks ELL Loomapääste-gängi vabatahtlik Elle Purde taas 12.jaanuaril Kohtla-Järvele, et pilk peale visata. Edasine ajab juba lausa naerma või nutma. Elle kirjutas:
„Käisin kohal ja võtsin täna ka Ida-Viru veterinaarkeskusega ühendust, et kas on omanikuga ühendust võetud? EI OLDUD, POLE JÕUTUD, SEST TÖÖD ON PALJU, AGA ASI ON LAUA PEAL.
Lisaks vajaksid nad omaniku telefoninumbrit ja palusid mul see välja uurida. Läksin Facebooki ja sain kinnistuomanikuga kohe kontakti. Koerad kuulusid tegelikult selle 23 aastase noormehe vanematele. Selgus, et seal oli tõesti kaks koera, aga teine eutaneeriti eelmisel nädalal.
Videol kõrvu raputav koer viiakse arstile teisipäeval. Selline oli kokkulepe nüüd. Huvitav oli koeraomaniku reaktsioon, kui talle video saatsin - see olevat normaalne ta arust, sest koer tegevat niimoodi kogu aeg! See tähendab, et koer on piinelnud omanike silme all juba pikka aega ja omanikud võtavad seda " käitumusliku kiiksuna" ja isegi ei kahtlusta, et sellisel ebatavalisel pea raputamisel võiks veterinaarne põhjus olla.
Hoolimatus, rumalus, mugavus, huvi puudus. Hea seegi, et nüüd liigutama nõustuti!“
Kuna VTA väitis Ellele, et ei tea Sakala 10 kinnistu omaniku kohta midagi, siis vaatasin ise avalikust kinnistusraamatust selle krundi omaniku nime, mis oli väga lihtsalt leitav. Kas ma peaksin need nüüd Vta-le edastama ja edasi saavad nad ise teavet juba rahvastikuregistrist. Või äkki oleks vaja see ka nende eest ära teha?
Lihtsalt uskumatu, et järelevalve pädevust ja väärteomenetluse õigust ning kohustust omavate ametnike käed sel põhjusel lühikeseks jäävad?! Tegelikult on ametnikel erinevad juurdepääsud erinevatele registritele. Lisaks tegi Elle Purde sarnase visuaalse vaatlusega kindlaks, et koer vajab ravi. VTA on leidnud aga justkui oleks kõik korras! Ilmselt lüüakse ka see koer "kasti", sest see on odavam, kui vana peni ravimine.
„Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus!“, lohutavad endid loomasõbrad. „Midagi pole teha ja nii need asjad Eesti riigis juba käivad!“
Lisaks vajaksid nad omaniku telefoninumbrit ja palusid mul see välja uurida. Läksin Facebooki ja sain kinnistuomanikuga kohe kontakti. Koerad kuulusid tegelikult selle 23 aastase noormehe vanematele. Selgus, et seal oli tõesti kaks koera, aga teine eutaneeriti eelmisel nädalal.
Videol kõrvu raputav koer viiakse arstile teisipäeval. Selline oli kokkulepe nüüd. Huvitav oli koeraomaniku reaktsioon, kui talle video saatsin - see olevat normaalne ta arust, sest koer tegevat niimoodi kogu aeg! See tähendab, et koer on piinelnud omanike silme all juba pikka aega ja omanikud võtavad seda " käitumusliku kiiksuna" ja isegi ei kahtlusta, et sellisel ebatavalisel pea raputamisel võiks veterinaarne põhjus olla.
Hoolimatus, rumalus, mugavus, huvi puudus. Hea seegi, et nüüd liigutama nõustuti!“
Kuna VTA väitis Ellele, et ei tea Sakala 10 kinnistu omaniku kohta midagi, siis vaatasin ise avalikust kinnistusraamatust selle krundi omaniku nime, mis oli väga lihtsalt leitav. Kas ma peaksin need nüüd Vta-le edastama ja edasi saavad nad ise teavet juba rahvastikuregistrist. Või äkki oleks vaja see ka nende eest ära teha?
Lihtsalt uskumatu, et järelevalve pädevust ja väärteomenetluse õigust ning kohustust omavate ametnike käed sel põhjusel lühikeseks jäävad?! Tegelikult on ametnikel erinevad juurdepääsud erinevatele registritele. Lisaks tegi Elle Purde sarnase visuaalse vaatlusega kindlaks, et koer vajab ravi. VTA on leidnud aga justkui oleks kõik korras! Ilmselt lüüakse ka see koer "kasti", sest see on odavam, kui vana peni ravimine.
„Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus!“, lohutavad endid loomasõbrad. „Midagi pole teha ja nii need asjad Eesti riigis juba käivad!“
Mis saab aga X-külas virelevast pisikesest koerast, kelle kaela rauast lehmakett lausa „saeb“? Teatame jälle VTA-le või raiskame oma vabatahtlikku vaba aega politseile kaebuse kirjutamisega?
Ei tasu jantida ja see loom varastatakse lihtsalt ära! Annaks Jummel, et äkki juba varastatigi! Just niimoodi ebaseaduslikult käitudes saavad loomad siin riigis paraku kõige kiiremat abi. Ebanormaalne, aga just sellepärast jätsin ma ka kohamääruse praegu lahtiseks, et lärm liiga vara omanikku kõrvu ei jõuaks. Äkki peidab vaese hinge ää või lööb üldse maha enne, kui abivägi saabub.
Kes see omanik üldse on? See polegi oluline. Seda ma tahaks aga küll teada, et mis toimub taolise inimese peas, kui ta nii pisikese koera lehmaketistab ja valvuriks jätab? Mida taoline üldse valvata suudab ja miks külarahvas peab üksikut koera toitmas käima? Küll ma selle omaniku ka paljastan, aga alles siis, kui kutsa on ohutus kauguses. Tänan lugemast ja mõelge ikka kaasa!
