Ka inimesed on pärast talvist passimist aktiivsemad ja liiguvad rohkem ringi. See kõik on väga hea ja loogiline. Suurem liikumine toob paraku kaasa ka rohkem liiklusõnnetusi, aga allaaetud loomade-lindude hunnik jääb tavainimesele märkamatuks. Loomapäästjate jaoks on käes paraku aasta vastikum aeg, sest see korjuste üleküllus paneb arvama, et pooled autojuhid on pimedad. Pärast Jaanipäeva läheb olukord natuke paremaks.
Eile sai Läänemaal otsa kitsetall, kes maanteel kakerdas. Taoline elukas veel suurt kiirust ei arenda ja loomahakatise ootamatu teele tormamine peaks olema välistatud. Nähtavus oli hea ja maantee kuiv. Liikluse järjekordse nähtamatu ohvri leidis Loomapäästegrupi vabatahtlik Taja Martin, kelle vastik leid täiesti rivist välja lõi.
"Kuidas sellises kohas saab üldse looma alla ajada? Millega see juht tegeles?", löristas naine lakkamatult nutta.
"Ma pole tegelikult selline Piripilli-Liisu ja olen kümneid siile-linde teelt koristanud ilma erilise emotsioonita. Nii väikest kitsetalle näen aga esimest korda. See on nii masendav! Kas inimesed on peast ikka täitsa värdjad?"
"Alles nüüd said aru või? Vaata inimkonna verist ajalugu ja tuleta meelde, mida inimene on teinud ja teeb ka praegu teise inimesega, loomadest rääkimata! Kaastundlik ja tore liik toiduahela tippu ei jõua! Me oleme südametud tipptapjad kas otse või kaude, meeldib see meile või mitte!"
"Teelt oleks pidanud korjuse ikka ära koristama!"
"Ära nüüd liiga palju ka nõua! Paljud jätaksid ja mõned ka jätavad isegi inimese vedelema kui see karistuse kaela võib tuua!"
Korjused teel on omaette teema ja need peaks ikka ära koristama. Miks? Aga sellepärast, et teised tulevad sööma ja siis laibahunnik vaid kasvab. Pimedal ajal kui keset maanteed silmapaarid tuledevihus särama löövad, võivad nõrgema närvikavaga juhid ka kraavi keerata. Seepärast tulebki nad teelt ära koristada, aga ei taheta. See on ka loomulik, vastik ju vaadata! Lisaks tuleb mugavast toolist ja soojast masinast õue minna. Paha-paha!
Facebookis targutas keegi Raina Saago, töökohaks on kena naine märkinud Jõhvi politseijaoskonna:
"Pole küll ühtegi kitse näinud, kes teel oma surma ootavad😡 jooksevad ootamatult teele. Kas autojuht oleks pidanud oma elu ohtu panema ja kraavi sõitma v?"
Loomulikult poleks pidanud kraavi sõitma. Autokooliski õpetatakse, et kui on valida puu, teise masina või looma vahel, siis vali ikka loom, sest viimane on "pehme". Ma arendaksin seda mõtet väga kainelt ja ratsionaalselt veelgi edasi - kui sul on valida puu, lapse ja tema ema vahel, siis sõida otsa lapsele, sest see "kergem ja veel pehmem" ning nii pääsed kindlalt ise terve nahaga.
Pole küsimustki, kuhu peab keerama ja olen isegi täiesti teadlikult loomale otsa keeranud, sest alalhoiuinstinkt ja kaine mõistus käsivad.
Ometigi ei jäta ma elukat teele vedelema. Ometigi jäta ma teda piinlema vaid lõikan kõri läbi või lajatan roikaga lagipähe kui vigastused lootusetud on.
Vastik ju! Nõus, aga ise ma selle pasa kokku keerasin! Küllap on minu asi ka see ära lahendada või mida teie arvate?
Pollaritest rääkidest, tegin kunagi ettepaneku, et nad võiksid ametrelva ilma suurema bürokraatliku jamata hädatappudeks kasutada, sest nagunii nad lähevad ju kaskolaksude puhul kohale.
Kaunishinged ei taha aga looma tulistada. Las sitad piinlevad siis nii kaua kui mõni vabatahtlik jahimees äkki viitsib kohale minna. Aga miks peaks jahimehed seda üleüldse tegema? Jahindus on vabatahtlik värk ja ka tühi kõht enam ei sunni, sest nüüdsel aal on toitu poes küllaga?
Räägime õnnetuste tegelikest põhjustest ja üks neist on NUTIMAAILM, mis on pahatihti auto juhtimisest palju tähtsam. Ega ma isegi süüst prii ole ja millimeeter oli nädala eest puudu kui Viljandist Pärnusse sõites oleks kitse alla ajanud. Lonkis aeglaselt üle tee, aga mul oli ikka hädasti vaja telefon haarata, et sel hetkel saabunud sõnumit vaadata. Sedapuhku siiski vedas. Kas ma oleksin viga tunnistanud või hämanud äkitselt teele jooksnud elukast? Ei tea ega hakka ennast nüüd ka kõige ausamaks kodanikuks tegema.
Kirjutasin talvel ühest valgest koerast, kes Vabaõhumuuseumi tee sirgel teelõigul alla aeti. Juht väitis, et tuli ootamatult. Pealtnägija ütlus jäi aga toonasest loost välja. Olgu ta siinkohal nüüd ära räägitud:
"Koer seisis keset teed ja vaatas läheneva auto poole. Tahtsin juhile karjuda, et pidurdagu! Kas ta on pime või! Reageermisaega oli 6-8 sekundit!
Koer seisis liikumatult ja vahtis ainiti autot. Juht isegi ei pidurdanud. Kiirus oli raudselt ettenähtust suurem, aga siin kõik kihutavad. Hea pikk sirge lõik. Sis käis pauk ja koer lendas ....
Kui juht oleks sõitmisega tegelenud, siis oleks see kutsa tänase päevani elus! See neiu poleks üldse seisma jäänudki, aga meie sealolek sundis. Ka siis tahtis ta kohe ära minna, aga jäi koos meiega teid ootama. Teie saabudes pigistas ka esimese pisara välja!"
Säh sulle Raina kooki moosiga ja loomad seisavad tee peal küll! Ometigi ei oota nad surma. Inimene on osanud "ratta" nii kiirelt ja vaikselt veerema panna, et ei saa isegi selle eest enam minema. Mida sa veel siis loomadelt nõuad? Muide ka Merivälja loo pealtnägija kirjeldas ühe koera surma täpselt samamoodi - pikk sirge, hea nähtavus, koer teel ja pidurdamata otsasõit. Jäi mulje, et juht tegi seda sihilikult. Viimases julgen küll kahelda ja küllap näppis juht ikka telefoni, ennast või oli megaväsinud.
HOOLIMATUS on õnnetuste teine põhjus. Vaadake meie maanteid või linnatänavaid - need puha vere-, sule ja karvaseguseid tumedaid laike täis. Arvatakse, et lind läheb ise eest ära. Ei ta alati lähe ega jõuagi.
Ainuüksi Tallinna juhid "toodavad" iga jummala päev 6-10 murtud tiivaga lindu, põhiosas just kajakaid ja tuvisid. Maakohtade sihtmärgid on toonekured. Enamasti neid aidata ei saa. Linnu eutanaasia sõltuvalt kliinikust on 30-40 eurot. Edasi arvutage juba ise.
Pidurdage kuradi tolvanid kui loom või lind teel on ja andke signaaliga märku! Ilmselgelt on see palju palutud! Väidetavalt on inimesel mõistus ja me oskame olukordi ette näha. Toon mõned näited. Sõitsime sõpsiga mööda kitsast maanteed, kus puud kohe teeni ulatusid ja siis oli tal vaja lapats põhja vajutada:
"Lase mind välja ja piirdu oma naise ja kahe lapse tapmisega."
Ei ta pidanud kinni ühti, aga õnneks loomi sedapuhku ette ei astunud. Teadis ohte, aga ikka kihutas! Puhas hoolimatus ja mitte ainult looma elu suhtes.
Tee ääres kõnnib kass või koer. Peaks olema ettevaatlikum ja valmis pidurdama, sest kurat seda teab, mis looma peas toimub - võib ju ette hüpata. Teame, aga ei huvita.
Teepervel mängivad lapsed, tuigerdab jota või kimab jalgrattur. Teame, et ükskõik, mis põhjusel võib mõni neist auto ette sattuda. Poogen, sest plekkkirtsus oht meid endid ju ei ohusta ja loodame, et ei juhtu midagi. Enamasti ei juhtugi .....
HÄMARUS on needus ja pole need valged ööd nii ahvatlevad ühti! Vähemalt loomadele mitte! Räägin jälle omast möödunud aastasest kogemusest Saaremaal. Kitsi oli meeletult nii tee ääres kui ka paar tükki otse Kuivastu maanteel. Tee või tina, aga ei näinud, sest sulasid ses varjude maailmas loodusega kenasti ühte! Uimerdasin seitsmekümnega Kuressaarse välja. Jube tüütu, aga kõik jäid terveks. PÄIKESEGA NÄKKU on sama jama, aga paljud meist hoo maha võtavad?
"Mida me selle vigase loomaga siis teeme?", pahandavad nüüd nii mõnedki
"Tehke selfiesid napakad! Nii on tänapäeval kombeks! Täpselt nagu koos Paide kitsetallega, kellel oli kolju hulgiluumurd. See vastab te arengutasemele ja maailmaasjust arusaamisele! Äge on ju laike saada ja pärast rooli keerates onaneerida auto juhtimise asemel!"
Mai-juuni on kõige hullem aeg nii elukatele kui autojuhtidele vähemalt minu aastate pikkuse kogemuse põhjal. Mõned väidavad jällegi, et tali on halvim. Tont seda teab, aga meie gäng müttab igatahes suve alul palju rohkem kui pimedal ja libedal talvel.
Pakun teile siinkohal veel lugemiseks täpselt kaks aastat tagasi 1.juunil kirjapandut.
Sestap kasutage aju, kellele seda on antud ja nähke olukordi ette. Maanteed lähevad läbi loomade kodu ja igasugu elukad teedel olid, on ja jäävad ka olema vähemalt nii kaua kuniks autod lendama pannakse. Siis hakkavad nad lindudele otsa põrutama ja kukuvad maha, aga sinna on veel aega. Seni arvestage, et loomad tulevadki pahatihti väga-väga kiirelt ja ootamatult.
Pakun teile siinkohal veel lugemiseks täpselt kaks aastat tagasi 1.juunil kirjapandut.
Sestap kasutage aju, kellele seda on antud ja nähke olukordi ette. Maanteed lähevad läbi loomade kodu ja igasugu elukad teedel olid, on ja jäävad ka olema vähemalt nii kaua kuniks autod lendama pannakse. Siis hakkavad nad lindudele otsa põrutama ja kukuvad maha, aga sinna on veel aega. Seni arvestage, et loomad tulevadki pahatihti väga-väga kiirelt ja ootamatult.