"Loomapäästegrupi" tassid nüüd ka Loomade Kiirabi- ja Timmu kliinikutes!"

Nädal jälle läbi ning ja Jõulud on peaaegu ukse ees. Juunikuud iseloomustas vigastatud koduste lemmikute suur osakaal ja sedapuhku saime kõiki hädalisi rahaliselt aidata, sest arvel raha oli. Rõhk sõnal oli, sest pärast viimaste arvete maksmist jääb sinnna kohe õite väheke järele. 

Inimesed omi lemmikuid väga ei kindlusta ning kindlustusseltside jaoks on see kahjumiga äri kuna "massi" pole taga. Siis ongi hea kui keegi hädast välja aitab. Sestap on kliinikutes meie heategevusliku nänni müütamine igati õigustatud.

Loomapäästegrupp lähtub loomaheaolust ning ühena vähestest siin vabariigis intressi ei küsi. Laenu saame anda siis kui raha on. Vastasel juhul mitte, aga võimalusel viime läbi kasvõi papikogumiskampaania. Inimest igatahes pikalt ei saada, aga kui meil on kliinikute ees hunnikus maksmata arveid, siis me tõesti ei aita. Ei julge lihtsalt, sest lõpuks tuleb kõik ju omast taskust kinni taguda!

"Sa näed täna nii ilus välja! Lausa armas kohe!", sosistan Timmu loomakliiniku assistendile Karmen Hülp'ile vaikselt kõrva.

"Miks ma taolist asja sosinal pidin tegema?", tahate kindlasti teada.

Kohe selgitan ja taoliste väljenditega tuleb tänapäeval üliettevaatlik olla, sest neid saab tõlgendada ju perverssuse, ahistamise, solvangu, komplimendi või kurat teab millena daami tujust ja huvist sõltuvalt. 

Päris kindlasti ei tohi seda teha tunnistajate juureolekul ja kuna kliiniku ootesaalis oli rahvast, siis pidingi sosistama. Parem karta kui kahetseda ja las nüüd tõestab, et keelt kõrva ajasin. Kohtus ütlen, et küsisin kella või pärisin häbelikult teed kemmergusse. Eesti naine pole loll ja meela jutu peale liimile ei lähe. Sestap lükkasin oma jutukese kohe karmilt tasakaalu.

"Tavaliselt oled sa selline väsinud, kortsus ja isegi kole, aga täna oled armas! Isegi väga. Pidin lihtsalt ütlema. Ei muud!"

Karmen vaatas ammulisui otsa ja hakkas naerma:

"Ma tänan! See oli nüüd küll veidi omapärane!"

"Mehega saad endiselt hästi läbi?"

"Saan"

"Kurb kuulda! Väga halvasti tegelikult, aga nii kui tülli lähete, siis kohe helista. Kas annan sulle oma kaardi?"

"Ma tean su numbrit ja küll ma siis helistan! Ohmu oled!"

"Oleks ma umbes 150 aastat noorem, siis sa ei pääseks, aga mnjah ..... las sedapuhku jääda."

Ja üleüldse pole ma mingi loll. Näiteks sel nädalavahetusel lasi psühhiaater mind haigemajast täitsa koju! "Väga lihtsad" passivad ikka aia taga, vat nii!

Õnnetusi juhtub ja jääbki juhtuma ning keegi meist pole kaitstud. Sestap tasub alati euro või paar meie annetuskarpidesse lasta kasvõi juba sellepärast, et äkki juba homme on teie lemmik see, kes abi vajab. Loodetavasti ei tee "Pealtnägija" või keegi teine selle blogiloo peale taas ajakirjanduslikku sensatsiooni a la "valner tegi loomapäästegrupist laenukontori", aga olen jätkuvalt seda meelt, et ka omanikega loomi tuleb alati aidata kui vähekenegi võimalik. Mina tänan!