"Segadus nimedega"

Minu vanaisale ehk Papale nagu me teda kutsusime, tekitasid lastelaste nimed tugevat segadust - Helist, Hajast, Heikist, Heidist ja Helenist sai kokku umbmäärane Heki või Haki või ükskõik milline ülestähendatutest suvalises järjekorras.

"Heidi, ole hea poiss ja tule appi käia väntama! Teritame vikati ära", oli ilmselge palve mulle, sest Heidit teps mitte maal polnud.


Papaga on kõik arusaadav, sest ta oli laksust vana ning mina teda noorena ei mäletagi. August Künnapas või Kustas kohalikus keelepruugis, sündis 1899 nagu mu teinegi vanaisa.

Mina arvasin heaks sündida 1965 ja papa oli seega siis juba 66 aastane. Mäletama hakkasin teda ehk alates kuuekümne üheksandast või seitsmekümnendast. Vainu Kustase mälu on aga võrreldes minu omaga lausa fenomenaalne, sest ma ikka peksan juba praegu korralikult segast kui asi puudutab Ruudit!

"Ruudi, Aadu, Maks Roy, Ruts ja millegipärast ka Juuni", on need nimed, millega vaene koer harjuma peab.
Maksist saan veel aru, sest ta seostub eelkõige tuhandete sigaduste-ulakuste ja sellega, et too oli samuti lambakoer, kuigi natuke teist karva. Minu esimese koera, rotikas Royga seob ilmselt "R"-täht. Aga no Juunile pole küll enam mingit vabandust!

Lehtveeri-memm saab kõikse paremini aru kui ma talle taas räägin, millega Ruudu-Aadu-Roy-Maks hakkama sai.

"Aadu sõi täna jälle teki sisse augu. Mitte Aadu vaid Ruudi tahtsin öelda"

"Ma sain aru küll, kellest sa rääkida tahad. Pole vaja parandama hakata!"

Olge siis palun sama mõistlikud. Naabri-Mariga on aga veel hullem lugu - see mutt räägib kassidega nagu viimased temast aru saaksid. Kui sellest Ruudile ja Aadule õhtul pajatasin, said viimased ikka hea kõhutäie naerda. Aadu lahistas nii naerda, et kukkus diivanilt maha ja tõmbas kondi kurku. Hää, et ära ei lämbunud.

"On ikka ohmakas eit küll! Vaata, mida vanus inimesega teeb! Tunamullu oli veel päris normaalne!

Ta nimi vist polnud üldse Mari tegelikult? Äkki hoopis Muri! Kes see ikka jaksab neid nimesid meeles pidada?!"