"Hea uudis! Tuhandete inimeste südamed võitnud Täpi elas öö üle!"

"Helistan või ei helista?", küsimus vaevab mind alati kui meie hoole all on mõni eriti raske patsient. Ma lausa kardan vastust, et loom ei pidanud vastu ja siis tundub kõik taas nii mõttetu. Meeletult kurb ka kui ise oled teda oma silmaga näinud ja paigi teinud. Teistega on kergem.

See, et kannatanu vastu ei pea, on ajutraumade puhul rohkem kui tõenäoline ja Täpi kuulubki just taolisesse kategooriasse.

"No kuidas on? Kas Täpi elas öö üle?", teen lõpuks ikkagi selle neetud kõne ära kui olin vaimu valmis säädnud.

"Juhhuuu! Käisime just pissil ja ta omal jalal liikus! Me oleme kõik nii õnnelikud!", hõiskas Loomade Kiirabi Kliiniku administraator telefonis. "Sa tahad kindlasti arstiga rääkida? Kohe kutsun."

"Ära kutsu. Ei taha rääkida, sest tean niigi kõike. Arutasime asja eile õhtul Valdeko Paaveliga telefonis ja panime raviplaani paika. Mul oli vaja lihtsalt teada, et ta elus on! Pagana loomad ajavad hulluks! Justkui kivihunnik langes südamelt. Aitäh  Sulle Erika heade uudiste eest!"  

Mäletatavasti jäi Täpi eile hommikul Tallinnas, Vabaduse puisteel, Jannseni kaupluse lähistel lausa kahe auto alla. Õnnetus juhtus kella 10.30 paiku ja linna suunal liigelnud Ainiki nägi seda pealt.  Esmalt sai Täpi löögi ühelt autolt. Seejärel tuigerdas ta vastassõiduritta, aga ka seal ei suutnud üks autojuhtidest otsasõitu vältida. Kaks kõvat obadust koera ei murdnud ja nagu videost isegi näete, siis jooksis ta pärast õnnetust täitsa omal jalal Kõla tänavale.

Ainiki andis sellest Loomapäästegrupile kohe teada ja läks ka ise vigastatud koera otsima. Paraku välguna kõrvaltänavale sööstnud koer oli kadunud nagu tinatuhka. Ei leidnud teda ka Kivimäel elavad meie gängi vabatahtlikud ega isegi omanik, kes läks koera kohe otsima kui märkas ta kadumist. Mäletatavasti roomas vigastatud Täpi ise koju, aga kus ta vahepeal konutas, on tänini saladus.

Ma ei kasuta reeglina oma ajakirjanikest sõpru ja kontakte, kuigi see oleks vast igati normaalne arvestades kerjamisel põhineva tegevusvaldkonna lootusetust, millega tegelen. Eile tegin aga "Postimehe" lemmikloomade rubriigi toimetajale Kelli Põlendikule helistades erandi.

"Tšau loomasõbrast ajakirjanik. Ma ei palu eriti kunagi midagi, aga nüüd on su abi küll väga vaja."

Pärast kiiret ülevaadet juhtunust, ühingu ja Täpi perekonna rahaseisu ettekannet, oli Kelli vastus kiire tulema.

"Loomulikult aitan! Issand kui kohutav õnnetus! Vaene koer! Vaesed lapsed! Vaene pere! Sul vedas, sest lähen tunni aja pärast laevale, aga teen selle loo enne kindlasti ära!"

"Ole sa tuhandest tänatud. Jään teene võlgu! Täpi puhul ma lihtsalt vajan suuremat auditooriumi kui Facebook võimaldab. Muidu ei vea kuidagi välja."

"Ei jää sa midagi võlgu ja Täpile terviseid! Päästke ta ära ning ravige terveks!"

Kas olete pannud tähele, et mida parem on inimeste elu, seda pahasoovlikumad ja kurjemad vingujad nad on? Halvemate aegade saabudes paistab aga headus ja taolised inimesed eriti silma? Halvad ajad loovadki kangelasi ja häid inimesi. Head ajad loovad ükskõiksust ja hoolimatuid sitapäid. Täna loksub Eesti juba sellises heaolu ookeanis, mille taolist pole siinmail varem nähtud.  Kindel märk sellest on ka see, et varem pole veepinnal nii palju haisvat paska hulpinud ning selle nägemiseks lööge lahti kas või täiesti suvaline kommentaarium. 

Täpiga juhtunud õnnetus on paha-paha-paha. Ometigi on see ka omamoodi hea-hea-hea, sest juhtunu koondas nii palju HEADUST. See tõi esile nii palju häid inimesi, kelle olemasolu üleüldise rahulolematuse ja hädaldamise kaoses üleüldse silma ei paista ja praegu räägin ma liialdamata tuhandetest eestimaalastest. Õhtul sai Loomapäästegrupp veel ühe liigutava kõne.

"Kuidas Täpil on? Kas ta on ikka elus?"

"Elus ja stabiilne."

"Kas ravirahad saate kokku või on veel vaja? Aitaks ka koguda. Olen selle koeraga omamoodi seotud, mu tuttavad, pere ja sõbrad kogusid ka raha!"

"Kuidas te seotud olete?"

"Ma olen selle teise auto juht, kes otsa sõitis. Tegelikult ma ei saanud arugi, mis juhtus ja ta ise jooksis nagu otsa. Võibolla ei jooksnud ka. See kõik käis nii kiiresti. Ta oli nii verine! Ma ei tea kas minu autost või teisest ....

Ma ei saanud kohe kinni pidada, sest autoderivi oli taga, aga keerasin kahe tänava pärast ringi ja läksin teda otsima kuid ei leidnud. Andke kohe teada kui abi peate veel vajama!"

Räägin veidi ka vigastustest võimalikult lihtsas keeles. Loomulikult ajuturse ja see ei lasknud eile opereerida, sest vaene loom oleks lihtsalt opilaual otsa lõppenud. Käpaluumurd on praegu kõige väiksem mure. Alalõualuu on mõlemalt poolt justkui läbi lõigatud ja tolgendab niisama. Sinna läheb pilvelõhkuja jagu kruvisid ja plaate. Muidu ei saa ja oleks vaid kohti kuhu kinnitada.

Vat seda operatsiooni ei saa aga jällegi edasi lükata ja juba paari tunni pärast tuleb arstide brigaad Valdeko Paaveli juhtimisel vaatamata Suurele Pühale spetsiaalselt Täpi pärast tööle. Praegu on ta sunnitud nahkse suukorviga olema, sest see hoiab lõugasid koos. Kui kõik laabub nagu peab, siis käpaopp toimub järgmise nädala esimeses pooles. Pöidlad pihku, sest ükski hea soov ei lähe praegu kohe kindlasti raisku!

"Ütle mulle prognoosarve. Inimesed tahavad teada.", palusin dr.Paavelit.

"Ma tõesti praegu ei tea ja alles pärast lõikust olen targem. Kindlasti on lõualuu tegemine kallis ja väga keeruline, sest Täpi on ka väga katki. Loomade Kiirabi Kliinik annab kindlasti ka oma panuse, aga lepime kõik suurusjärgud kokku kui me mingigi ülevaate saame. Tule kliinikusse kella kahe-kolme ajal. Siis räägime ja lepime kõiges täpselt kokku."

Loodetavasti head inimesed kannatavad veel natuke. Annetustest ka. Täpile ja tema perele kaasaelajaid on meeletult-meeletult ja tõenäoliselt saab sellest vahvast koerast Loomapäästegrupi uus rekordimees. Loetud tundidega oli 10 000 eurot koos, aga lõplik summa kindlasti suureneb, sest puhkepäevadel ülekanded ju ei liigu. Neile lisanduvad telefoniannetused, aga neist saan rääkida alles järgmisel kuul. Loodan, et oleme jännist väljas, aga enne ei saa kergemalt hingata kui kõik operatsioonid ja taastumine möödas on. Assaku-Reksile ju annetati ka väga hästi, aga ikka jäi natuke puudu.

"Kodus on nii paha olla. Siin haiglas on hea - teen Täpile pai ja kõik tundub kuidagi palju parem ja olemine on kohe kergem", ütles peremees, Tanel nimeks, mulle eile hilisõhtul kui hakkasin Loomade Kiirabi Kliinikust lahkuma.

"Lähen toon ühe kolmejalgse kassi Majaka tänavalt ära. Jäi vist ka auto alla. Sa jääd veel siia?"

"Ja-jah, ma olen siin Ta juures veel mõnda aega. Ei taha kohe koju minnagi."

"Arusaadav. Tubli mees! See on Täpi jaoks tähtis! Loodetavasti on koerajumalad meile armulised. Senini on nad Täpit väga soosinud .... "