"Prügimägi? Ei, hommikune Stroomi rand!"

Kevad, päike, meri ja praht. Palju prahti!

Laias laastus olen ma väga õnnelik inimene, sest mind häirib väga vähe asju. Paljusid teemasid arendaksin ma küll teistmoodi, aga kas see ka kõige õigem viis oleks, on muidugist omaette küsimus.

Mõned üksikud asjad käivad aga nii närvidele küll, et teen noka lahti ning kukun kirema. Või kiruma kui soovite. Üks neist on see ajuvaba lagastamine, mida inimloom loodusekroonina enesele lubab.

Ma ei räägi praegu globaalsetest probleemidest või suurriikidega võrdväärseid mõõtmeid omavatest plastikusaartest ookeanides vaid võtan ette koduse pealinna.

Mind ei häiri kui te öösel kella kaheni lällate ja tina "looduses" panete. Mind ei häiri ka need paar saluuti, mis peo käigus taevasse lendavad. Mind ei häiri ka see muusikavalik, millega te kogu ümbrust mürgitate.

Aga mind häirib väga see kuradi lägahunnik, mille te koristamata jätate! Hommikune vaatepilt Stoomi rannas polnud kena. Soe kevadõhtu meelitas eile õue palju rahvast ja nii nad siis puhkasid.

Küsimus pole ühes "sileajude" seltskonnas vaid kogu park on peokohti täis. Murrame aga oksi ja paneme muruplatsile tekitatud lõketesse. Tõmbame aga ninad täis ja nagu enda maha jäetud pasast vähe oleks, lõhume veel ka hulgaliselt prügikaste nagu oskame.

Ei tasu näpuga kohe ühe teise rahvuse peale näitama hakkata, sest ohtra "joptvoimati ja nahhui " taustal lasti sumedas öös sama hulgaliselt ka "vitte ja munne" lendu.

Lööge silmad lahti ja vaadake maanteekraave. Märgake metsateel olevaid diivaneid, telekaid, külmikuid ja muud olmejama. Ja alles siis hakake kiruma koeraomanikke, kes junne ei korja. Nad on nõmedad, väga nõus, aga nende tehtud kahju on ikka kärbsemust aknaklaasil kui võrdlema hakata .....

Facebooki rahvas saab rohkem fotosid näha minu seinal.