Kaija käis külas paar päeva tagasi ja päris samuti:
"Mida sa kogu aeg aknal passid?"
"Ma vaatan ja ootan, et äkki rebane tuleb. On teine juba mitu päeva kadunud!"
Uurisin ka üleile naabrimehelt:
"Ega su mu rebast pole näinud?"
"Sa mõtled seda vana emast, kes lonkab?"
"Ei mina ta kas ta lonkab, aga üks siin ikka käib tervitamas ja hääd ööd soovimas. Ma pole majast välja saanud. Sa teel vedelemas pole näinud?"
"Ei ole, aga küll ta tuleb. Küllap läks lihtsalt pikemale ringile. Ta on vana ja tark. Ega muidu nii vanaks poleks elanud. Peaks vist juba kaheksa aastat küll vana olema."
Kirjutasin parasjagu blogisse kutsikate lugu kui silmanurgast nägin justkui mingit vilksatust. Vaatan köögiaknast välja ja uurisin - ei ühtki hingelist. Ja siis korraga pistis tuttav nägu oma pea kaevu tagant välja ja vaatas otse aknasse.
"Ohohoo, ta on elus! Jummel tänatud!"
Haarasin kohe mobla, et pilti teha. Liikumine vist väheke ehmatas metsasukat ja ta tegi mere suunas kohe minekut. Lonkas jah kurivaim! Mingi udukoguse pildi sain ikka tehtud ka. Vahet pole ja peaasi, et see kanavaras elus on. Ja polegi suuremat rõõmu vaja, et päev päästetud saaks! Eks ole?
