"Ei ole hullu, ma saadan kutsikad Soome, nad ise tulevad järele", hõikas peremees rõõmsalt.
"On see siis nagu äri või?", hakkas Karme asja uurima.
"Ei ole äri, aga mida ma hädaga teen, kui koer kogu aeg ringi litutab ja paar korda aastas pojad toob!"
"Aga miks te ära ei steriliseeri?"
"Ei ole mul sellist raha!"
Eks siis tuleb aidata ja kokkuleppe kohaselt peremees loobus kutsikatest ja andis ka emase koera liidu hoole alla. Juba homme hakkame kutsikatele uusi kodusid valima, seejärel steriliseerime emme ära ja tagastame omanikule. Lihtne ja probleemivaba lahendus ning ei mingeid pollareid ega avalikustamist. Sama skeemi järgi lootsime ka Järva-Madisel talitada, aga plaaniks see jäigi.
Jutu sees selgus, et see vaene koeramamma on juba üheteist aastane ja see trepile jäänud kutsa oli tema viieaastane järglane. Meil oli mure muidugi ka selle sinnajäänuga, sest temal oli "jooksukas" ja seda reetis isase väga suur huvi. Ilmselt võib paari kuu pärast taas prouale uue soovimatu pesakonna puhul õnne soovida!
Kui Karme probleemist rääkida üritas, siis teaduriproua ei kuulanud ning röökis ja sõimas nagu ratta peal. Mingit konstruktiivset arutelu ei tekkinudki. Järgmisel päeval helistas proua Siirile juba meie jurist Piret Tees, kes hakkas teda tasa ja targu koostööle keelitama. Siiri katkestas teda resoluutselt:
"Mul pole autot, et koerale järgi tulla!"
"Praegu ei olegi mõtet järele tulla, sest ema kutsikatest lahutada ei tohi. Teeme niimoodi, et las kuni imetamisperioodi lõpuni olla nad liidu hoole all. Pärast seda otsime kutsikatele kodud ja steriliseerime emase ära ning tagastame. Teie kui omanik tasute meile kulud ja võite teha seda kasvõi osade kaupa, nagu rahakott võimaldab. Ise valite, millise summa kuus saate tagasi maksta."
"Ma ei ütle teile kohe midagi ja pean järele mõtlema. Helistan teile homme tagasi, kui otsustanud olen. Teadsin küll, et tal kutsikad on, aga ma polnud jõudnud nendega veel tegeleda!"
Järgmise päeva hommikul kimas Karme Reiljani taluõuele politsei Škoda. Küllap proua Kvell mõtleski välja siis sellise nipi, kuidas pappi mitte raisata ja koerad kätte saada- pollarid toovad ära! Aga ohh häda! Kutsapere oli juba minu käes! Seda Karme mõistagi ei kiirustanud kuulutama - loomade heaolu eelkõige ja Asjaõiguseaduse sätted tulevad alles pärast seda!
Piret helistas taas omanikule ja rääkis tasa ja targu nagu väikese lapsega. Tuli välja, et hoopis tema tütar oli andnud asja politseisse.
"Ma tahan oma koera tagasi. Kutsikad võite endale jätta! Need mind ei huvita!"
Piret pakkus uuesti, et me hoiame ema koos kutsikatega kuni kaks kuud ja palume ainult toiduarve korvata. Seepeale arvas Siiri Kvell, et tahab kõiki koeri tagasi, kuna tal raha pole. Huvitav, kuidas hea memm siis tervet pesakonda toidab ja vajalikud veterinaarprotseduurid tagab?
Ilmselt on odavam saada koerad tagasi, kutsikad pange uputada ja elu läheb jälle edasi. Seda me küll lubada ei saa, ole sa nii kõrge võll oma külas või vallas, kui tahes! Proua kinnitas, et nii ei lähe ja varasemalt on sellel kutsal vaid üks pesakond olnud. Kuidagi väga raske uskuda, et üksteist aastat vabalt ringi silganud kutsal vaid kaks pesakonda on sündinud, aga see selleks ....
"Ma tahan koeri näha, et nende seisundit kindlaks teha!"
"Emane on minu juures nuumtoidu peal olnud ja tema seisund on kardinaalselt muutunud."
"Ma tahan neid näha!"
"Aga neid pole siin!"
"Ma arvan, et te valetate ja koerad on siin, aga te lihtsalt ei näita mulle!"
Karme seisis ootamatust rünnakust häirituna nagu soolasammas ja vaatas kuidas härra Leis ennast minekule sättis. Korraga keeras mees ringi ja tuli kiirel sammul tagasi, pistis oma lõusta peaaegu Karme näo vastu ja koputas hoiatavalt vastu naise õlga:
"Ja selle koera kett on liiga lühike! Kui ta saaks ringi ümber kuudi teha, oleks kõik normis, aga kuna kuut on vastu seina, siis ei vasta see nõuetele!"
"Kusti pole ju ketis kogu aeg ja pool päevast jookseb vabalt hoovis ringi!"
Karme tormas pärast härra lahkumist kiiruga poodi ja ostis pikema rihma.
"Mine sa hullu tea! Lendab jälle hoovi ja kukub veel trahvima!"
Selge see, et taoline olukord ja ametniku suhtumine viisid Karme üksjagu endast välja. Nii ta mulle helistaski.
"Mulle tundub, et see tüüp kaitsebki omakandi inimesi, mitte loomi. Täpselt aasta tagasi oli sama olukord ja siis ta seisis ühe volikogu liikme eest. Kohalik leht kaagutas takka, isegi Kertu Jukkum tõmmati verbaalselt läbi, minust ja kohalikust koerasõbrast rääkimata!"
"Ta ajas ikka hirmu naha vahele, kui tuli ja vastu õlga koputama kukkus. Ta hoidis ennast vägisi tagasi ja oli nii närvis, et lausa käsi värises nähtavalt. Hull lugu ja miks ta küll nii närvis selle kõige pärast on?"
"Kui tahad, teeme ta peale avalduse, sest alust on küllaga. Eramaale loata sisenemine, asjakohatu ja mitteprofessionaalne räuskamine ning ründamine, mis päädis füüsilise kontaktiga jne. Lööme tondi rahulikult risti! Toas olnud rahvas nägi ju kõike pealt ja tunnistajad on seega olemas."
"Ta ju otseselt ei rünnanud, vaid ainult koputas tigedalt vastu õlga?"
"Vahet pole ja piisab sellestki. Kes ta raisk on, et sinu kodus tuleb lõugama ja sulle vastu rinda taob? Ole rahulik ja kohtus läheb see kolinal läbi juba kasvõi seetõttu, et sina NAINE ja tema MEES on. Meenuta minu keissi!"
"Ma olen kuulnud küll, et mõned naised nii teevad, aga ma pole selline inimene. Las see lugu jääb nii nagu on, aga ma panen "eramaa" sildid üles, sest juba kõrini hakkab saama, et mu kodu peetakse läbisõiduhooviks, kuhu iga mats rahulikult sisse trambib ....."
Seejärel helistas veterinaarkeskuse boss juba meie juristile Piret Teesile ja jätkas kangutamist. Siinjuures toon ma lausa välja selle vestluse pea sõna-sõnalise stenogrammi:
Leis: Jaa, tahan kutsikaid ja ema näha!
Piret: Miks te neid näha tahate?
Leis: Aga kas te kirjutate meile ette, kuidas me oma menetlust teostame või?
Piret: Millist menetlust? Ma sellepärast küsingi.
Leis: Me küsitleme kõiki osapooli, tuvastame kõiki väiteid, kontrollime ja leiame ise uusi väiteid. Me peame kõiki väiteid kontrollima, olukorda hindama, sest siis me saame pädeva otsuse teha.
Piret: Okei, ma saan aru. Ma lihtsalt küsin, millise menetluse raames te tegutsete?
Leis: Me menetleme teie avaldust.
Piret: Aga seda menetleb politsei.
Leis: Ei. Seda menetleme meie ka.
Piret: Aa. Aga nemad alustasid vist kriminaalmenetluse.
Leis: Mina ei tea, mida politsei tegi, aga meie kontrollime kõiki selliseid juhtumeid ja kui selgub, et on vaja politseile üle anda, siis meie anname oma selgitused ka politseile.
Piret: Aa. Selge. Aga kas te seal majapidamises olevat koera juba kontrollisite?
Leis: Me...Eeee... Teeme niimoodi, et praegu ei ole meil ülekuulamine, kus loomakaitse liit kuulab üle veterinaarkeskust. Meil on küsimus, et.. Meil on nagu õigustatud huvi näha seda koera, kes ära võeti ja meie teada on tema siin Karme juures. Me helistasime sellel telefoninumbril, mille teie sinna avaldusse panite. See telefon vastu ei võta ja me tulime ise kohale.
Piret: Milline telefoninumber? Karme ütles, et keegi pole talle helistanud!
Leis: Karme Reiljani telefoninumber.
Piret: Aa. Aga mul on tegelikult juba politseiga suheldud ja politsei on teadlik, et nad on teises hoiukodus.
Leis: Ma olen.. eee... Ma suhtlen ka politseiga. Olge nüüd jumala rahulik. Et me menetleme seda asja täpselt nii, nagu seda peab menetlema. Et no nüüd on küsimus ainult, et kas mulle näidatakse seda koera ja kutsikaid või ei näidata.
Piret: Aga neid koeri ei ole seal.
Leis: Kus need koerad on?
Piret: Nad on teises hoiukodus.
Leis: Aga kas te räägite mulle praegu tõtt? Mul on sihukene tunne, et äkki nad on ikkagi siin.
Piret: Ei, nad ei ole seal.
Leis: Ühesõnaga neid koeri veterinaarkeskus ehk siis veterinaaramet nende koerte olukorda hinnata ei saa. Kas nii ütleb LOOMAKAITSE LIIDU JURIST?
Piret: Täna kahjuks mitte, aga te oleks võinud mulle helistada. Ma oleks saanud teile öelda.
Leis: Kas te teate, kui palju telefone ma olen läbi helistanud seoses teie avaldusega? Et tõesti no.. ma ei tea.. siis tuleb sinna avalduse lõppu kirjutada, et kes on teil jutuisik, kellele üleüldse helistada ja kellele mitte. Te palun ärge kirjutage mulle ette, kuidas mina menetlema pean asju eks.
Piret: Ma ei ole ju seda teinud. Ma lihtsalt ju küsisin.
Leis: Minul on praegu selline arusaamine, et minu arvates on need loomad siin, aga mulle neid ei näidata.
Piret: Aga ma eile suhtlesin politseiga ja ütlesin, et koerad ei ole enam Karme juures hoiukodus.
Leis: Politseile te ütlesite, aga veterinaarkeskusega te ei suhtlenud. Nüüd me suhtleme. Nüüd on teil võimalus mulle kõike rääkida, mida te tahate.
Piret: Ahah. Aga neid ei ole seal. Täna te neid näha ei saa. Et siis ma saadan teile teise hoiukodu aadressi.
Leis: Saadate mulle kuhu?
Piret: Mul on teie meiliaadress olemas.
Leis: Teil on olemas ka minu telefoninumber, palun saatke mulle sõnumiga.
Piret: Teeme nii
Leis: Olgu
Saanud Piretilt numbri, helistas härra Leis juba mulle. Sellest vestlusest toon välja ainult põhikohad.
"Ja kus te seal Saaremaal täpselt olete härra Valner? Ma delegeerin kontrollimise siis Saaremaa veterinaarkeskusele."
"Millest selline rutt nüüd äkki? Tavaliselt te jõuate kohale siis, kui loomad juba surnud on!"
"Öelge oma täpne aadress, kus te asute, siis saab inspektor tulla."
"Aga mis see teie asi on, kus ma olen? Ma ei kavatse puhkepäevadel mingite ametnikega jaurata, sest hädalised tööd tahavad tegemist. Ka loomad on juba hoopis teises konditsioonis, kui leides! Mida neist enam kontrollida?"
"Ahsoo, et loomakaitse liit arvab, et neil on nii palju õigust, et VTA-le mitte alluda?"
"Teate isegi, et meil on samapalju õigusi nagu igal teiselgi õigusriigi kodanikul. Teiseks pole ma kindel, et liit antud juhul Järvamaa veterinaarkeskusega koostööd üleüldse teeb, sest eelmisel korral teist abi polnud!
See kehtib muide ka prokuratuuri kohta, sest viimasel korral kui nad kutsikad "asitõenditena" varjupaika "ladustasid", sai neist enamus hukka! Kui tullakse kohtuorderiga, siis on muidugi teine lugu. Vist!"
See kehtib muide ka prokuratuuri kohta, sest viimasel korral kui nad kutsikad "asitõenditena" varjupaika "ladustasid", sai neist enamus hukka! Kui tullakse kohtuorderiga, siis on muidugi teine lugu. Vist!"
Ja seda me teame samuti väga hästi, et ka VTA inspektoritel pole mingeid õigusi! Me pole seda küll kuulutanud, aga te ei saa mulle midagi teha, sest ma pole teist sõltuv - ma pole loomakasvataja, talliomanik või kohvikupidaja, et teilt lubasid või kooskõlastusi vajaksin. Seega pole teil võimu ega võimalusi mind kottida või sundida."
"Ega me eramaale loata minna muidugi ei tohi, see on selge."
"Oleks minu teha, siis annaksin VTA-le õigusi juurde, sest antud olukord ei võimalda eriti loomade heaolu tagamist ning kõik sõltub omaniku suvast. Näiteks saabuvad meile Harjumaa vetist vastused, et koera olukorda pole võimalik kontrollida, sest omanik ei lase korterisse! Jama ju! Eks ole?"
"Nii, et koeri ma praegu ei näe?"
"Ei näe! Ma räägin juristidega läbi ja kujundame seisukoha kas näitame koeri või pole sel enam vähimatki mõtet."
Nagu isegi lugesite, siis lihtne keiss on võtnud omaniku vastuseisu tõttu vägagi kriminaalse värvingu ja inimesed lähevad tülli. Koeraomanik teatas politseile koerte vargusest vaatamata sellele, et me ise teatasime sellest nii valda kui politseisse. Ka Loomakaitse Liit tegi avalduse hoolimatu koeraomaniku peale, kelle koer oli alatoidetud ja tema kutsikad sent surmale võlgu. Järvamaa veterinaarkeskus kaitseb ja esindab tont teab kelle huve ja küllap ka kohalik leht avaldab varsti üllitise, kuidas väärikale vanaprouale liiga tehakse.
"Nii, et koeri ma praegu ei näe?"
"Ei näe! Ma räägin juristidega läbi ja kujundame seisukoha kas näitame koeri või pole sel enam vähimatki mõtet."
Elame-näeme, aga tõttöelda ega see meid väga huvitagi. Meie asi on seista loomade õiguste ja heaolu eest ning seda me ka teeme. Mis puudutab aga antud kutsikaid, siis ärge koerasõbrad sapsige - nad on imearmsad ja kosuvad nagu pallid oma emme hoole all.
"Kus need kutsikad täna on?", tahavad nii mõnedki teada.
"Ei mäleta sõbrad. Lihtsalt ei mäleta enam ja andke mulle andeks need ealised iseärasused ning lausa päevadega kehvenev mälu! Ei usu? Olge nüüd, olen valmis läbi tegema kõik uuringud, mis üheselt tõestavad, et mu mälukene pole enam endine!"
FOTO hr.Leisist: Delfi Eesti elu
FOTO hr.Leisist: Delfi Eesti elu
