Sel suvel tuhandete inimeste meeli köitnud lugu mammist, kes oma koera mööda asfalti ja rongiperroone lohistas, hakkab jõudma õnneliku lõpuni. Lugu oli nii jõhker, et selle noppisid üles isegi meie hääd naabrid soomlased.
Hallikese nimelise koera päästmine sai alguse Lehtse tublidest naistest Helena Kasest ja Mariliis Martõnovast, kes üritasid kutsa elujärge parandada. Paraku see ei õnnestunud, sest omanik Mare arust oli kõik korras:
"Hallike peab liikuma, sest ta on paks. Aga ta näitab oma iseloomu ja viskab külili. Nii ma peangi teda lohistama ja tegelikult pole tal häda midagi Ärge toppige oma nina sinna kuhu pole vaja!"
Kuna sama provva käes olla ka varasemalt koerad enne õiget aega ää koolnud ja Hallikese seisund muudkui halvenes, siis pöördusidki Helena ja Mariliis viimases hädas Eestimaa Loomakaitse Liidu poole. Me tõmbasime sae käima ja sellest blogiloost sai alguse üks uskumatu lugu, mille neljajalgne peakangelane pani kaasa elama kümneid tuhandeid inimesi. Püüdsin inimesi Hallikese käekäiguga ikka kursis hoida ja ühtekokku kribasin temast 13 lookest. Neid saate lugeda siis mai- ja juunikuu postitusi sirvides. Et teil lihtsam oleks, siis mõned lingid lisan juba siia jutu sisse ka.
Hallike pani aluse ka laiemale ühiskondlikule diskussioonile kas ehk vabatahtlikele loomakaitsjatele tuleks anda rohkem õigusi? Veterinaar ja Toiduamet lubas seda lähitulevikus ka teha, sest kehtiv seadusandlus seda täiesti võimaldab.
Halvast-halvast loost sündis palju-palju head ja lisaks loomakaitse teemalistele aruteludele tõi Hallike juurde ka palju vabatahtlikke. Muide, ka Mariliis ja Helena toimetavad nüüd Lääne-Virumaal Loomakaitse Liidu egiidi all ja hoiavad sealsetel elukatel silma peal.
Hallike läks taastuma tuntud koerakasvataja Karme Reiljani juurde, kes võttis oma südameasjaks väärkoheldud koer jälle inimesi usaldama panna. Mõistagi olime väga mures koera tervise pärast, sest ega ta sisse ju ei näinud ning kahtlused üle organismuse laiali levinud vähist olid vägagi tõsiselt võetavad. Sellele lisandusid veel liigestega seotud probleemid ja muud tervisehädad alates südamerikkest ja lõpetades tuksis seedimisega. Asi võis lõppeda megaarvega ja sestap kutsusime inimesi appi.
Iga "loomaloo" lõpusirgel kui kulutusi enam väga juurde ei tule, oleme annetajatele ikka aru andnud, mida nende käest saadud rahadega tegime. Nii on ka praegu aeg aruandluseks küps ja ühtekokku laekus Hallikese toetuseks 8702,24 eurot. Lubasime tagada parima saadaoleva ravi ja seda me ka tegime. Õnneks oli vaesekese tervis laias laastus üsna korras ja raviarved jäid 500 euro kanti. Sellele lisandusid toidukulud, sest annetatud toitu ei võtnud kapriisne provva suu sissegi mitte ja mõistagi kütusele ilma milleta ükski masin ei liigu, läks samuti pappi.
Palusin raamatupidajal teha detailse ülevaate raviaravetest, aga kuna ta töötab samuti vabatahtlikkuse alusel, siis selga ma talle lennata ei saa ning küll ühel heal päeval selle ilmarahvale lugemiseks ka esitan.
Laias laastus võin aga öelda, et "Hallikese rahade" eest said abi väga paljud loomad ja linnud. Nii näiteks Jõelähtmel ülirängalt viga saanud Vespa steriliseerimine, kõrgelt alla kukkunud kass Gatesi väga rasked operatsioonid, Ruhnu saare poolesaja kassi steriliseerimise-kastreerimise ning ligi saja metslooma ja -linnu arved said paljuski tasutud just tänu Hallikesele. Ees ootamas on veel Hallikese enda steriliseerimine kui ta tervis võimaldab.
Laias laastus võin aga öelda, et "Hallikese rahade" eest said abi väga paljud loomad ja linnud. Nii näiteks Jõelähtmel ülirängalt viga saanud Vespa steriliseerimine, kõrgelt alla kukkunud kass Gatesi väga rasked operatsioonid, Ruhnu saare poolesaja kassi steriliseerimise-kastreerimise ning ligi saja metslooma ja -linnu arved said paljuski tasutud just tänu Hallikesele. Ees ootamas on veel Hallikese enda steriliseerimine kui ta tervis võimaldab.
Nii see pahatihti käibki, et mõned loomad lähevad inimestele korda, teised aga mitte. Ühtede tarbeks annetatakse, teiste kannatused ei koti aga kedagi. Nõmeda olukorra päästavadki siis sellised "superstaarid", tänu kellele saavad abi ka mitte nii popid tegelased. Ja Hallike oli superstaar! Ja ka Vespa oli koer, kes paljudele korda läks. Selles pole kahtlustki ja just tänu nendesugustele saavad elule päästetud või piinadest vabaks väga-väga paljud teised elukad. Liit tegi politseile ka avalduse kriminaalasja algatamiseks. Pollarid olid teist meelt ja see tuleb vast ka ära mainida. Kas me sel teemal ka edasi kaebame, pole mulle antud hetkel teada, aga seda otsustavad lõppkokkuvõttes juba meie juristid.
Mõistagi tekitab raha alati ka kadedust, pahatahtlikkust ja laimugi. Ka sinna pole midagi teha ja nii see jääbki olema. See on ka üks põhjus miks ma rahadega kokku ei puutu ega otsusta selle kasutamise üle. Nii oli loomakaitse seltsis, nii oli Varjupaikade MTÜ-s ja nii on ka praeguses liidus. Tagugu kirujad ja kuulujuttude levitajad see endale peakolu sisse!
Täna ei saa Eestimaa Loomakaitse Liit enam Hallikese jaoks suurt midagi rohkem ära teha. Nii mõnedki arvavad, et Hallikesele oleks parem tänu sellele juhtumile liidu Järvamaa piirkonnajuhiks tõusnud Karme Reiljani juurde jääda. Nõus, sest koer teda usaldab ja Karme on Hallikesega kõige rohkem vaeva näinud ning pisaraid valanud. Ometigi pole see antud juhul võimalik, sest Karme enda elamises on juba mitu koera! Ei mahu sõbrad! Lihtsalt rohkem enam ei mahu!
Vaatamata kõigele on Karme täna aktiivse loomakaitsja ja küllap ka arulageda inimesena võtnud enda hoole alla veel kolm hulkuvat koera. Viimased kaks priikostilist on muideks kutsikaid imetavad emmed koos oma jõnglastega! Kes tahab hoiukodu pakkuda ja nüüd ajage aga käed üles, sest ma ei taha ega tohigi Karmet esimese poole aastaga hulluks ajada ning teda koertekarjaga ää lämmatada. Täitsa tõsi lugu ja sellega on hästi kiire.
Ja nüüd asume selle loo põhiteema ehk uue armastava kodu otsimise juurde. Meie juurde saabudes kaalus Hallike 60.5 kilogrammi. Mina mäletasin, et see number oli küll suurem, aga Karme nii väitis kuna arsti kaal just nii näitas, siis ei hakka ma ka vaidlema. Pärast kolm ja pool kuud kestnud dieeti, massaaže ja liikumisharjutusi ning muud jama kaalub Hallike täna täpselt 40 kg. Vägev töö ja aitäh Karmele selle vaeva ning pühendumise eest!
Veidi ka iseloomust. Hallike on pärast kõhnumist muutunud üheks parajaks bitchiks! Mehi ta ei salli silmaotsaski. See ei tähenda, et ta neid ürgisaseid ründaks, aga eemale tõmbud ta küll ning siis pole vaja oma sõprust talle ka peale suruda. Ta vajab harjumist ja aega enne kui usaldama hakkab. Ka teiste koertega seltsib vastavalt tujule, aga kõik hellitused ja tähelepanu PEAVAD kuuluma talle ja ainult talle! Muidu on jama majas! Võõrast rahvast, sealjuures ka mind, ta pelgab ja ei usalda ning ta armastus tuleb uuel perel välja teenida.
Ka kuulekuse treenimisega peab uus peremees vaeva nägema, sest Hallike on üsna isepäine. Täna, kui ta liikuda juba jaksab, siis näiteks lahti lasta ilma järelvalveta teda lausa ei tohigi - kohe teeb minekut! Uue koduna eelistame ikka maakohta ja eramaja, kus oleks liikumisruumi. Ka dieettoidu edasi manustamise ja kindlate söögikordade kehtestamisega peab uus omanik arvestama. Ja üks väga oluline asi veel! Hallike kardab jalutusrihma sama palju kui mehigi. Võibolla isegi rohkem, sest nii kui rihma kaela paned, siis on tal kohe "pidurid" peal ja ta lamab paigal nagu kivirahn!
Loomulikult ei saa ühte inimest ega koeragi kirjeldada paari lõiguga ja selleks oleks vaja ikka tervet raamatut. Kõige paremini teab Hallikese hingeelust ja iseloomust muidugi Karme ja sestap palungi koduotsimissoovist just talle teada anda - 53 499 080 või karme@loomakaitse.eu
Mõistagi võite kirjutada ka liidu üldmeilile: info@loomakaitse.eu või kõllata nõuandenumbrile 53 230 230
Koera või õigemini Hallikese sabast on vaja veel üle saada ja loodetavasti see täitsa-täitsa õige armastav kodu ja inime ka välja ilmub. Üht asja ma ainult paluksin veel - ärge tehke seda otsust esmaemotsiooni ajel ja mõelge see kodupakkumine ikka väga hoolega läbi.
Ja nüüd ma tänan ja kummardan - aitäh Hallikesele abi otsima hakanud Helenale ja Mariliisile. Aitäh Piretile, kes Balti jaamas märkas, sekkus ja vaest koera aidata üritas. Aitüma kogu koorma enda kanda võtnud Karmele. Aitäh loomaarstidele ja tagantjärgi ka VTA rahvale, kes lõppfaasis kenakesti kaasa aitasid. Ja aitäh mõistagi annetajatele tänu kellele see kõik teoks sai. Suur-suur aitäh kõigile kaasaaitajaile ning -mõtlejaile, sest ainult nii saabki headus võita!
