„Kes see räägib?“
„See olen mina Tips. No Luigelt see koer. Tuleb meelde või?“
„Ja-jaa, midagi hakkab koitma.“
„No see sinu mälu on ikka viletsam kui haugil! Mäletad ikka, kes haug on? Tegelikult tahtsin teatada, et kolin nüüd Tallinnasse.“
„Oot-oot, aga mis su eelmise omanikuga juhtus?“
„Midagi ei juhtunud. Ühel päeval nad mind enam ei tahtnud ja millimeeter oli puudu, et oleks igavesele unele suigutatud. Olge te tänatud, et appi tulite!“
„Kuhu sa nüüd kolid siis?“
„Ohh pagan! Mul oli ikka jupp nuputamist, keda oma karja võtan, sest valikut õnneks oli, aga üks oli liiga pikk, teine liiga paks, kolmas kaanis hommikust õhtuni õllelaket ja neljas oli pesuehtne töönarkomaan, kellel poleks minu jaoks aega olnud.
Seetõttu valisingi Zuzu pere välja. Hästi ägedad tegelased! Ja mulle meeldib nende maailmavaade ka. Ma olen ise ka tegelikult paduroheline. Kutsikapõlves värvisin end korra isegi briljantrohelisega üle, aga endine pererahvas seda heaks ei kiitnud. Neetud punased salakommunistid!“
„Siis on ju vägev! Palju õnne, et end lõpuks paika said.“
„Ja aina vägevamaks läheb. Tegin Zuzuga notari juures lepingu ka ja ta lausa kohustus mind igale poole kaasa võtma ning palju-palju kodus olema. Ahjaa, ta pakkus, et võiksin valimistel ka osaleda. Kas loomakaitse liidu rahvas minu poolt hääletaks?“
„Ma arvan küll, et hääletaks, sest keskajast saati on ju pealinnas võimul seakari, mitte Tallinna raad.“
„Seda minagi mõtlesin, et üks tark ja avatud mõtlemisega koer kuluks sinna ära küll! Aga ole terve!“
„Ole ise ka ja mingu su uuel karjal hästi!“
Mäletatavasti anti Tallinna lähistel Luigel elavast Tipsist mõni aeg tagasi Loomakaitse Liidule teada ja inimeste arust ei hoolitud temast mitte üks raas.
„Tal pole kuuti olemaski! No tulge vaadake ise ja neil, kes seda kuudiks nimetavad, peab ikka ülihea ettekujutusvõime olema! Lisaks on tal raske kett, mis väikesele koerale üle jõu käib ja sellega „kerib“ ta ennast alalõpmata kinni ega saa liikuda!“
Läksime, nägime ja ega see vaatepilt ka meie vabatahtlikele meeldinud. Pererahvas lubas Tipsi olukorda parandada, aga kahe nädala pärast muutsid nad meelt.
„Võite koera endale võtta ja kui ei te ei taha, siis paneme ta magama!“
„Mis siis nüüd juhtus, et kohe maha tahate lüüa?“
„Ta oli üksi autos ja kukkus märatsema! Näris katki turvarihma ja lapsetooli! Lisaks tegi ka omad hädad sinnasamma! Meie mõõt sai täis!“
„Ei noh, ärge nüüd kohe killima ka hakake ja andke väheke aega. Me peame enne hoiukodu leidma.“
„Tal pole kuuti olemaski! No tulge vaadake ise ja neil, kes seda kuudiks nimetavad, peab ikka ülihea ettekujutusvõime olema! Lisaks on tal raske kett, mis väikesele koerale üle jõu käib ja sellega „kerib“ ta ennast alalõpmata kinni ega saa liikuda!“
Läksime, nägime ja ega see vaatepilt ka meie vabatahtlikele meeldinud. Pererahvas lubas Tipsi olukorda parandada, aga kahe nädala pärast muutsid nad meelt.
„Võite koera endale võtta ja kui ei te ei taha, siis paneme ta magama!“
„Mis siis nüüd juhtus, et kohe maha tahate lüüa?“
„Ta oli üksi autos ja kukkus märatsema! Näris katki turvarihma ja lapsetooli! Lisaks tegi ka omad hädad sinnasamma! Meie mõõt sai täis!“
„Ei noh, ärge nüüd kohe killima ka hakake ja andke väheke aega. Me peame enne hoiukodu leidma.“
Tipsile hoiukodu pakkuda sooviv inimene elas Tartus ja vabatahtlik Kärt toimetas ta sinna. Ajutises kodukeses olid ootamas lisaks inimestele ka kaks Berni karjakoera ja spanjel. Kuigi Tips alguses veidi pelgas, siis viimasega sai ta pea kohe sõbraks.
Koerad veel rohkem meeldivad Tipsile aga lapsed. Oi-oi-oi kuidas meeldivad ja neid ta lausa jumaldab! Nii kui pisipere õue mängima läks, pani Tips tuhatnelja järele ja polnud tal enam sooja ega külma teistest koertest või suurtest inimestest.
Tipsil on aga ka üks suur probleem ja nimelt ei talu ta üksi olemist. No kohe üldse ei talu ja nii kui pererahvast silmapiiril pole, läheb lahti üks kiunumine, ulgumine, lõhkumine ja närimine. Küllap see hädakisa panigi Luige rahva arvama, et koera räigelt piinatakse …..
Veidi üle aasta vanusel Tipsil oli ka „jooksukas.“ Seda unustas endine pere muidugi mainimast ja see tekitas veidike peavalu. Tänaseks ja igavesti on aga see mure murtud, sest annetajate abiga sai nooruke koeratüdruk steriliseeritud.
Koerad veel rohkem meeldivad Tipsile aga lapsed. Oi-oi-oi kuidas meeldivad ja neid ta lausa jumaldab! Nii kui pisipere õue mängima läks, pani Tips tuhatnelja järele ja polnud tal enam sooja ega külma teistest koertest või suurtest inimestest.
Tipsil on aga ka üks suur probleem ja nimelt ei talu ta üksi olemist. No kohe üldse ei talu ja nii kui pererahvast silmapiiril pole, läheb lahti üks kiunumine, ulgumine, lõhkumine ja närimine. Küllap see hädakisa panigi Luige rahva arvama, et koera räigelt piinatakse …..
Veidi üle aasta vanusel Tipsil oli ka „jooksukas.“ Seda unustas endine pere muidugi mainimast ja see tekitas veidike peavalu. Tänaseks ja igavesti on aga see mure murtud, sest annetajate abiga sai nooruke koeratüdruk steriliseeritud.
Väikesed koerad lähevad nagu soojad saiad ja Tipsile kodupakkujaid oli küllaga. Arvestades tema iseloomu ja eripäraga võttis uue kodu valimine aga aega, sest meie soov oli ta nö „jäädavalt paika saada.“ Lõpuks valisimegi välja Zuzu Izmailova perekonna, sest nad saavad hästi palju koos koeraga olla ja selle va üksindusahistusega tegeleda. Zuzu ise on uue pereliikme üle väga õnnelik:
„Mul oli kunagi üsna samasuguse välimusega koer ja ainuüksi Tipsi pilti nähes armusin esimesest silmapilgust!“
Ärevusega ootas Izmailovite pere Tipsi opijärgset taastumist ja helistasid mitmeid kordi.
„Kuidas Tipsil läheb? Kuidas ta paraneb? Ega te ei oska öelda umbes millal me võiksime talle juba järele tulla?“
Huvi ja mure olid siirad ning ka see mängis otsustusprotsessis oma osa. See näitabki tegelikult milliste inimeste tegu on ja annab aimu, kuidas hoolealusesse suhtuma hakatakse. Eelmisel laupäeval jõudiski kätte see päeva, kui Tips läks päriselt oma koju. Hoiukodu suuremad lapsed olid saadetud linna, sest muidu oleks pisaraid olnud palju-palju ....
„Mul oli kunagi üsna samasuguse välimusega koer ja ainuüksi Tipsi pilti nähes armusin esimesest silmapilgust!“
Ärevusega ootas Izmailovite pere Tipsi opijärgset taastumist ja helistasid mitmeid kordi.
„Kuidas Tipsil läheb? Kuidas ta paraneb? Ega te ei oska öelda umbes millal me võiksime talle juba järele tulla?“
Huvi ja mure olid siirad ning ka see mängis otsustusprotsessis oma osa. See näitabki tegelikult milliste inimeste tegu on ja annab aimu, kuidas hoolealusesse suhtuma hakatakse. Eelmisel laupäeval jõudiski kätte see päeva, kui Tips läks päriselt oma koju. Hoiukodu suuremad lapsed olid saadetud linna, sest muidu oleks pisaraid olnud palju-palju ....
Tipsi lugu sai oma õnneliku lõpu ja võttis aega, mis ta võttis, aga kokku said just need, kes kokku saama pidid. Liidu hoole all olevatest kutsadest on kohe täna valmis uude koju minema veel üleilma kuulsaks saanud Hallike ja Kusti. Hallikese vastu on üks tore perekond ka huvi tundnud, aga nad võtsid mõtlemiseks veel aega. Ja õieti tegid, sest tänu eelmisele omanikule vajab Hallike erikohtlemist ja seega tuleb ikka hästi läbi mõelda kas seda ka tagada suudetakse.
Ma ise arvasin, et ülisõbralikul-mänguhimulisel-maagilise pilguga Kustil läheb koduotsimine kõige libedamalt. Aga võta näpust ja tema vaesekese vastu pole mitte üks inimene mitme kuu jooksul huvi tundnud! Küllap ajapikku ka õige pere, kes teda endale tahab, välja ilmub, aga ju see siis peabki aega võtma. Järva-Madise kutsikatele hakkame kodusid otsima umbes kahe kuu pärast ja loodetavasti on siis uue omanikuküps ka meie viimane patsient või kunde, kui soovite. Oi-oi-oi, see on kurb ja jõhker lugu ning ma ei tea, mida inimene küll tegema pidi, et üks koer sellisesse seisu viia. Temast kirjutan teile lähitulevikus.
Nagu isegi lugeda saite, siis liidu „koeraabi-töögrupi“ inimestel tegemist jagub ja mõistagi kasvatavad need üleliigseteks jäänud lemmikud ja „leidlapsed“ meie raviarved taevastesse kõrgustesse, millele mõistagi lisanduvad söögi ja teisedki kulud. Kui sa pead seda meie tegevust mõistlikuks ja soovid samuti, et koerad uued kodud leiavad, siis haara telefon ja tee üks kõne:
9000 777 (kõne maksumus 5.- eurot)
9000 888 (kõne maksumus 10.- eurot)
Mina tänan! Tipsile ja Zuzu perele mõistagi head kohanemist ja mingu teil hästi! Mõistagi kniks ja kraaps kõigile asjaosalistele ning mingu ka teil hästi!
Nagu isegi lugeda saite, siis liidu „koeraabi-töögrupi“ inimestel tegemist jagub ja mõistagi kasvatavad need üleliigseteks jäänud lemmikud ja „leidlapsed“ meie raviarved taevastesse kõrgustesse, millele mõistagi lisanduvad söögi ja teisedki kulud. Kui sa pead seda meie tegevust mõistlikuks ja soovid samuti, et koerad uued kodud leiavad, siis haara telefon ja tee üks kõne:
9000 777 (kõne maksumus 5.- eurot)
9000 888 (kõne maksumus 10.- eurot)
Mina tänan! Tipsile ja Zuzu perele mõistagi head kohanemist ja mingu teil hästi! Mõistagi kniks ja kraaps kõigile asjaosalistele ning mingu ka teil hästi!
