Esmapilgul tundub see jabur väide, aga just nii paar aastakest tagasi ühte lugu tehes Krista Lensin mulle väitis:
„Ma jalutan Lõviga iga päev pika ringi ja toakoerad jalutavad õuekutsadega võrreldes palju rohkem.“
Ma ise polnud selle peale varem mõelnudki, aga tundus loogiline, sest ega ma tõesti ju enda koertega suurt jalutamas käinud. Lasin aga hommikul aeda ja seal nad võisid tuuseldada hilisõhtuni välja. Läbitud kilomeetreid see tühikargamine aga paraku kaasa ei toonud ja sestap on Kristal vast tuline õigus.
Miaga olime me mõistagi jalutamise maailmameistrid ja neid sadu ja sadu verstu annab ikka kokku lugeda. Küllap oleks me jalutanud rohkemgi, aga
vanaproual tuli piir ette ja kui matkad liiga pikaks kiskusid, siis hakkas ta vaevumärgatavalt paremat esimest käppa lonkama. Sestap tuli lühemaid distantse läbida.
Mu naiskal on ka aiakoerad, Tiibeti mastifid, kellega suurt jalutamas ei käida. Ja eile tulid mulle jälle Krista sõnad meelde:
„Kuule Kats! Võtame kutsad ja teeme ühed kiiremad ringid!“
„Aga milles küsimus? Muidugi lähme, praegu on ilm ka kena“
Ja läksimegi. Mulle ta kavalpea andis mõistagi selle noorema eluka. Nii ma neid tegelikult kutsungi – „Nooruk“ ja „Vanur“. Tema kassidel ma ka vahet ei tee, sest nood on samuti ühte nägu nagu kõik hiinlased. Aga seda juba tean, et teleka ajal õrnusi otsiv ja tundidekaupa paisid nautida võiv tegelane on vanem. Ning see, kes ööseks kaissu poeb on Kertu Jukkum'ilt saadud noorem karvakera. Neid ma kutsun samuti – Tibit noorukiks ja teist vanuriks.
Ilmselt Kertu nägi seda kõike ette ja ta sokutas valge iluduse nimme Katrinile, et mulle käru keerata. Hommikuti, kui ärkan, siis on ju kõik augud ja hingamisteed kuni kopsudeni välja valgeid karvu täis ning esimese poole päevast tuleb turtsuda ja aevastada! Sulaselge naiselik kättemaks, aga mille eest? Kas tõesti sellpärast, et pärast meie meeletut ja tormilist suve lubasin ta ää võtta, aga ei teinud seda teps mitte. Ja selle tühja asja pärast siis selline vimm? Naised on ikka imelikud!
„Aga milles küsimus? Muidugi lähme, praegu on ilm ka kena“
Ja läksimegi. Mulle ta kavalpea andis mõistagi selle noorema eluka. Nii ma neid tegelikult kutsungi – „Nooruk“ ja „Vanur“. Tema kassidel ma ka vahet ei tee, sest nood on samuti ühte nägu nagu kõik hiinlased. Aga seda juba tean, et teleka ajal õrnusi otsiv ja tundidekaupa paisid nautida võiv tegelane on vanem. Ning see, kes ööseks kaissu poeb on Kertu Jukkum'ilt saadud noorem karvakera. Neid ma kutsun samuti – Tibit noorukiks ja teist vanuriks.
Ilmselt Kertu nägi seda kõike ette ja ta sokutas valge iluduse nimme Katrinile, et mulle käru keerata. Hommikuti, kui ärkan, siis on ju kõik augud ja hingamisteed kuni kopsudeni välja valgeid karvu täis ning esimese poole päevast tuleb turtsuda ja aevastada! Sulaselge naiselik kättemaks, aga mille eest? Kas tõesti sellpärast, et pärast meie meeletut ja tormilist suve lubasin ta ää võtta, aga ei teinud seda teps mitte. Ja selle tühja asja pärast siis selline vimm? Naised on ikka imelikud!
Aga nüüd koerte ja nendega jalutamise juurde tagasi. Algus oli igatahes paljutõotav ning Jeti ja Ati kuulasid kenasti sõna. Siis hakkas „nooruk“ aga mööda kraave ja põlde ringi traavima. Oi pagan, kus tüübil on ikka jõudu ja ma küll lohisen järgi, küll ronisin puudelatvades, et peni ohjes hoida.„Appi, ma oli ju rahuliku Miaga harjunud, aga see meenutas küll juba Kolgata teekonda!“
Lisaks veel vastutulevad koerad! Kui Mia oli vana rahu ise ja ma pidin pigem teda kaitsma, siis „nooruk“ oleks hää meelega kõik teised, põllul olevad hobused kaasa arvatud, nahka pistnud! See oli ikka jant ning rist ja viletsus kuubis! Katsil oli muidugi nalja nabani:
„Kas sa Heiks oled nõrk või võhik, et nii väikese ja armsa koerakesega hakkama ei saa? Aga anna siis ta mulle ja õpi meistrilt!“
Seda mu mehelik uhkus muidugi ei lubanud ja nii me seal Lagedi vahel siis „jalutasime“ - „nooruk“ ees ja mina järgi lohisemas! Takkaotsa viskas „vanuril“ see programm „tea ja tunne oma koduküla“ üle ja ta istus rahumeeli maha:
„Tehke mis tahate, aga mina siit ei liigu! Täpselt nagu Lia Laats "Siin me oleme" filmis laka peal heinte sees! “
Angerjat või mõnda madu polnud parasjagu käepärast ning võta või koeramürakas sülle! Õhtuhämaruses jõudsime siiski ühes tükis kõik koju, aga igasugune koertega jalutamise isu on küll kadunud nagu tinatuhka. Las naiska ja Lensin jalutavad, kui tahavad! Mingu või koos, aga mind jätku rahule!
Võib muidugi juhtuda, et proua Hitler saadab mind teinekordki karistuseks koertega jalutama ja ärge seal Lagedi vahel siis ehmatage, kui näete omanäolist „kuldset triot“ – kaks koera ees ja mees järgi lohisemas, teist mööda tuhisemas.
