Neid küsimusi on mu käest ikka päritud ja teeme siis sotid sirgeks - aasta lõpus on ju ikka õige aeg vanad asjad ära klattida ja ega viitsi ju lõpmatuseni sama teemat seletada.
Mooriga trehvasin paar sügist tagasi ja tollal oli meil mõlemil käsil üsna raske eluperiood. Temal oli lõppenud just aastatepikkune suhe ühe kuldsuust kanepit kimuva telemehe ja hoorapurikaga, kes osutus parajaks sitapeaks ja valetajaks. Mina sain aga oma „kimmelungi“ kätte ajud pehmeks joonud ja rahusteid õgiva telenaise käest. Vat sulle saatuse irooniat, aga selge see, et meil olid närvid läbi nagu politseikoertel!
Pime ja masendav kaamoseaeg oli ukse ees ja sestap pakkus moor, et tiksume kevadeni ning elame selle masendava aja üheskoos üle. Nii ka läks, aga mingit „armastuselugu“ siit nüüd küll otsida ei tasu. Head semud olime aga küll.
Kevadel otsustasin leelet tõmmata, aga moor pani hädaldama
:
„Miks sa pead ära kolima? Ole veel, mu elu pole veel ühegi mehega nii rahulik ja paigas olnud!“
„Kaua me ikka jandime ja sa pead oma elukesega edasi minema noor inime. Kui ma siin siiberdan, siis ei tekigi sul ühtegi õiget suhet!“
„Mul polegi vaja ühtegi õiget suhet!“
Venitasime veel ja kevadest sai sügis. Seejärel sattusid pea üheaegselt meite ellu hoopis teised inimesed ning siis oli küll aeg küps oma kodinad kokku korjata. Muidu oleks see lugu ikka eriti jabur välja paistnud, eks ole? Mingil määral suhtleme me tänaseni ja muide täna-homme pean ma ta Kikiga arstile minema.
Pime ja masendav kaamoseaeg oli ukse ees ja sestap pakkus moor, et tiksume kevadeni ning elame selle masendava aja üheskoos üle. Nii ka läks, aga mingit „armastuselugu“ siit nüüd küll otsida ei tasu. Head semud olime aga küll.
Kevadel otsustasin leelet tõmmata, aga moor pani hädaldama
:
„Miks sa pead ära kolima? Ole veel, mu elu pole veel ühegi mehega nii rahulik ja paigas olnud!“
„Kaua me ikka jandime ja sa pead oma elukesega edasi minema noor inime. Kui ma siin siiberdan, siis ei tekigi sul ühtegi õiget suhet!“
„Mul polegi vaja ühtegi õiget suhet!“
Venitasime veel ja kevadest sai sügis. Seejärel sattusid pea üheaegselt meite ellu hoopis teised inimesed ning siis oli küll aeg küps oma kodinad kokku korjata. Muidu oleks see lugu ikka eriti jabur välja paistnud, eks ole? Mingil määral suhtleme me tänaseni ja muide täna-homme pean ma ta Kikiga arstile minema.
Kes see moor siiski on? Aga vat ei ütle, sest ta ei taha. Kunagi ta figureeris ka meedias ja tegi end otse öeldes päris narriks. Mina ise kollast meediat ei loe, sest mind absoluutselt ei huvita, kes kellega käib või magab! Nii et olin lauspimedusega löödud ja moori seiklustest sain teada alles kolmveerand aastat hiljem. Täna ta häbeneb oma nooruse lollust, edevust ja tollast eluperioodi tervikuna ning on seetõttu isegi nime ära muutnud. Uus leht on elus keeratud ja järgmisel aastal lõpetab ta ülikooli. Vägev naine!Ja see ongi kõik, mida te minu käest kuulete ning leppige sellega. Nii mõnedki tundsid ta ära ja kuulutasid „suurt tõde“, aga jätke see sedapuhku enda teada ning jätame moori rahule. Las elab rahulikult oma elukest ja ärge pöörake külajuttudele a la „Valner hülgas noore pruudi“ või „Valner vahetas 28 aastase lastetu tibi 44 aastase kahe autismi põdeva lapsega naise vastu. On ikka idioot!“ vähimatki tähelepanu.
„Pikk jutt, on sitt jutt!“, nii vist öeldakse. Sestap ei hakka siia mooriloole kohe Mia pajatust otsa lisama vaid teen temast lausa eraldi kirjatüki. Kas see saab valmis täna või homme? Eks see sõltub viitsimisest ja ka sellest millal naiska end koikust välja veab, aga üks on kindel – kirjutamata ta ei jää ja veel sel aastal saate ka kuldse iludusega seotud küsimustele vastused kenasti kätte!
Igaks kümneks juhuks olgu eraldi mainitud, et ideede vaesuses vaevlevatel sulerüütlitel ja leheneegritel on kohe kindlasti selle loo varastamine ja avaldamine keelatud!
