„Kus on Mia?“

„Kus on Mia? Kas „suur loomakaitsja“ keeras vaesele koerale selja? Vat selline see mees tegelikult ongi!“, sosistavad nii mõnedki "heatahtlikud" kodanikud. 

Aga valaks õige õli tulle ja jätkaks Õhtulehe Andres Tohveri stiilis edasi: „Kohutav uudis ja kahepalgelisuse tipp! Pärast "õrna ja ilmsüüta naisukese" poolsurnuks peksmist kodust, tööst ja autost ilma jäänud ning ühe varjupaiga koerakuudis elama sunnitud loomakaitsja sõi ära oma kuldse retariiveri!?


Tuhanded koerasõbrad on põhjusega sügavas mures ja leinas, sest vaest loomakest pole juba viimased kuu-poolteist näha olnud ja muserdunud jõhkard käib silmad maas sihitult üksi mööda linna ringi!“

Taoline pask peaks ju lugema kutsuma küll ning ullikesi, kes seda jama usuksid, oleks sadade kaupa. Võibolla poleks ka. Nii palju tean, et andrestohver’i nimeline kloun vist enam Õhtulehele ei kirjuta ning „Eesti ajakirjanduse suurkuju“ hiigellugusid saab nüüd lugeda Harju Elu veergudelt! Vähemalt selle lehe aadressilt tuli mõni aeg tagasi sama härra käest mulle hunnik küsimusi ühe loomateema kohta. 

"Mees on ikka kas täiesti süüdimatu või lausloll, kui kujutab ette, et pärast ajakirjanduseetikale ja kokkulepetele sülitamist tema pärimistele veel vastan!“

Aga klaarime siis Miaga seotud kalavõla ära ja ei keeranud ma ühti selga ning see kuldne iludus veedab kuldset elusügist oma päriskodus.

Nüüd aga kõigest järjepanu ning need, kes mu üllitisi on lugenud, teavad, et Miakas polnud teps mitte minu koer vaid mu endise kallima Eneli oma. Värskendame siis mälu.

Paar aastat tagasi suri Eneli Hispaanias elav ema ja ma kamandasin ta enda juurde, et naine üksi selles leinas poleks. Maja oli ju suur ja teisel korrusel jagus ruumi nii talle, kui ta lemmikutele – Miale ning Ra ja Tikri nimelistele kiisudele.

Matuse korraldus ja pärandijamad võtsid soojal maal üle paari kuu ning nii kauaks jäid loomad minu hoole alla. Eks ikka sellepärast, et tuttav koht ja inime ning siis ei läheks nad nii stressi. Enne ja pärast Kimmeliga seotud kohtusaagat oli ma vist eelkõige vaimselt nii läbi, et Eneli jättis koju naastes Mia minu juurde:

„Sa lähed üksi lihtsalt lolliks või sured ära. Saad infarkti ja kogu lugu! Koos Miaga saad vähemalt aga jalutada ning ta on sulle seltsiks!“

Ja koos Miaga me ringi tuuseldasime ning eks ma kirjutasin meie seiklustest ja juhtumistest ka pea raamatujagu lugusid, mis ehk isegi kunagi kaante vahele saavad, kui ma need kokku kogun. 

Imearmas koer võitis inimeste südamed ja ilmselt on Mia tõesti momendil üks Maarjamaa kuulsamaid kuldseid retriivereid, kes isegi telekas esinenud rohkem kui korra. Me käisime ka koolides lastele loomadest rääkimas ja omajagu sõpru leidis ta sealtki.

„Oo, see on ju Mia! Kas talle pai võib teha?“, küsiti mu käest tänaval üsna sageli. „Kas tema ongi see kuulus Mia?“

Nüüd ma pole mõnda aega temast kirjutanud ja mõistagi tekitab see küsimusi. Tegelikult on lugu aga lihtsamast lihtsam ja ta on oma päriskodus Tikri ja Ra juures Õismäel tagasi. Eks me muidugi sapsisime kõvasti, et kuidas ta harjub ja ehk hakkab väga endist elukest taga igatsema, aga kõik läks väga ladusalt.

„Ta pole üldse stressis ja selline tunne on nagu ta oleks ainult kaks päeva ära olnud!“, teatas Eneli mõne päeva pärast. Ja jummel tänatud ning miks ta pidanukski stressi minema, kui ta läks ju tuttavasse koju tagasi.

Mõistagi on mul väga-väga kahju, aga see oli ju ette teada, et nii ühel päeval läheb. Ometigi olen ma äraütlemata tänulik, sest ilma selle teraapiakoera ja hää sõbrata poleks ma vast tõesti välja vedanud? Pump tahtis ju vägisi mäletatavasti seisma jääda. Kiitke heaks või pange pahaks, aga minu ravim oli Mia, brändy ja loodusmatkad ning igasugu antidepressantide või Xanaxi närimisest on see igal kümnel juhul etem! Soovitan soojalt!

Täna pole ma Miakale veel külla läinud, sest pole vaja looma aju sassi ajada. Kuigi Eneli seda veel ei tea, siis loomakaitse liit korraldab 29. jaanuaril lastele ühe ürituse ning sinna ma tahaksin juba Mia kaasa võtta küll. Küllap peale seda hakkan vahest temaga ka jälle jalutamas käima.

„Ta jookseb õues iga tumeda maasturi juurde, liputab saba ja tahab sisse minna, sest seal on sõber!“, kirjeldab Eneli Mia praegust käitumist. Eks ta vast nii lähebki, et ei unusta teda ei mina ja vaevalt ka mina Mial ununen.

Oma naiska oli jõulude ajal muidugi väheke kurb, sest ta oli mulle just kaugelt väljamaalt tellinud kingituseks temaatilise pusa, millel ilutseb kiri: „I was normal unti ….. I got my first labrador retriever“

Maakeelde tõlgituna tähendaks see seda, et kuni esimese retriiveri saamiseni oli ma laias laastus üsna normaalne vennike. Ometigi ega see riietusese nüüd kaotsi küll ei lähe ning nii seda hilpu, kui ka mind koos Miaga, saate vast tulevikus näha veel küll ja küll.