Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.
16 märts 2016
„Loomakaitsja koerad virelevad näljasurma veerel!“
„Koer lausa neelas tervelt toidu alla“, ütlevad paljud, kes mõnelenäljasele koerale süüa on viinud. Samas tuleb tunnistada, et mu oma igati hästi toidetud tegelased teevad sama kui söögipoolist näevad - anuv kurb pilk, pisarad ja ila lausa voolavad ning kõik viitab sellele, et viimati said nad süüa oma paar kuud tagasi. Kurb, lihtsalt kurb ja kollane meedia saaks siit hää loo: "Loomakaitsja koerad virelesid näljasurma veerel!"