Kassisõbrad on ikka hullud kaasaelajad. Seda pean tunnistama, sest Otto kohta on juba päritud niipalju, et oi-oi-oi. Ma alul ei saanud arugi, et mis Otto kohta telefonis küsitakse, aga siis korraga plahvatas.Aga nüüd kõigest järjekorras. Käisin rääkisin nii vallas kui ka selle inimese juures, kes Otto eest vast viimasel ajal kõige rohkem hoolitsenud. Ehk tegin talle veidi ka oma eelmise kirjutisega liiga, sest ta on teinud kõik, isegi kastreerimise, et kõuts ikka päris koju saaks. Senini pole see aga õnnestunud ja oleks ta eile kodus olnud, siis mõistagi oleks ta looma ka kohe arstile viinud. Tema sõnades ei tasu ka kahelda, sest mõned aastad tagasi oli meil isegi üks heategevusprojekt koos käsil ja selle tulud läksid samuti loomade abistamiseks. Raha pakkus ta tänagi, aga esmalt ootame ikka arstide diagnoosi ära.
Saue vallavalitsuses olid ka kõik naised väga õhinas ja elasid Otto-saagale südamest kaasa. Esmakordselt suutsid mind vallaametnikud ka üheksa aasta jooksul siiralt üllatada – nimelt vald soovis ise kõik operatsioonikulud kinni maksta ja nende arust võiks Otto pärast paranemist samasugust elustiili jätkata, sest ta olevatki kogukonna kass, keda kõik tunnevad ja kalliks peavad. Kuna tüüp autosid ei karda ja toas ei püsi, siis oleks vast ikka parem kui ta kuskile maale päriskodu saaks. Iseäranis õhinal ja pisarateni võitles Otto eest verivärske vallaametnik Elina Kask. Eks ma püüdsin teda veidi maa peale tagasi tuua ja soovitasin mitte nii väga ikka hõigata rahade koha pealt, sest summa võib ka väga suureks minna ja pärast saab ta veel ise ametist priiks
Koos Elinaga läksime siis varjupaika Otto järele. Olgu kohe öeldud, et maailmarahu huvides jäin ma aia taha autosse ootama. Elina aga ei tulnud ega tulnud tagasi. Ma jõudsin juba hullemat mõelda, et Otto on maha löödud ja varjukas kogub "laiba raviks" raha. Õnneks ma eksisin ning Elina tuli koos Ottoga kolmveerand tunni pärast tagasi. Varjupaigas oldi aga nii solvutud ja vihased valla käitumise peale, et lubati lausa koostööleping peatada. „Las Valner püüab tulevikus teie loomi“, umbes nii oli öeldud ja siis mõistagi tavapärane möla, et kõik organisatsioonid on kadedad ja tahavad tema äri üle võtta jne bla-bla-bla. Huvitav, mida see Valner jälle ette jäi ja nendel ju lõpuks parem, et ei pea nii palju vaeva nägema?Edasi helistasin Loomade Kiirabikliinikusse ja seal sätiti Otto vastuvõtuks kõik valmis. Esmalt kohe rahustid sisse, sest tal olid ikka megavalud. Ometigi ta ei rünnanud, vaid tegi sellist kurgust tulevat kaeblikku häält. Kaasiomanikud teavad millest jutt. Edasi läks Otto juba röntgenisse – sääreluu murd ja vist vaagen on ka pihta saanud. Trgemad alles uurivad. Kõige hullemad olid aga sisemised vigastused - põis oli kukkunud lausa vastu kõhunahka ja ega ka soolikad päris õige koha peal olnud, aga mida ma pottsepp-günekoloog ka veterinaariast tean. Niipalju sain aru, et jalaoppi poleks saanud laupäeval teha, sest kõht on vaja enne korda teha.
Lühidalt ongi nagu kõik ette kantud ja surugem siis pöidlad pihku, et Laagri kogukonna suur lemmik Otto ikka eluga sellest katsumusest välja veaks. Raha korjamisest täna ei räägiks, sest kõigepealt on vaja loomaarstide diagnoosi. Olgu kohe öeldud, et lähtun alati looma heaolust ja usaldan selle kliiniku arstide juttu ja kui nad ikka ütlevad, et ega tast õiget elulooma saa, siis nii on ja säästame ta vähemalt edasisest piinast. Kui aga Ottot ikka ravida saab, siis homme juba istume maha ja hakkame arvutama palju vald ning liit panustada saavad ja kui palju veel kõrvalist abi vaja läheb. Seniks aga pöidlad pihku ja palvetagem:Kassijumal, kes sa oled taevas,
pühitsetud olgu Sinu nimi,
säästa meie Ottot raskest vaevast
ära teda veel enda juurde tiri!
MJäu!
