Ühel hommikul, mõni aeg tagasi sain Pariisis elavatelt tuttavatelt sõnumi: „Meiega on kõik korras!“ „Miks ei peaks olema?“, arvasin esmalt, sest polnud plahvatustest veel miskit kuulnud. Eile jälgisin rõõmuga postitusi, millest selgus, et Brüsselis asjatavad Marek, Katrin ja Rasmus on täie tervise juures. Sedapuhku joppas, aga on neil ikka vaja nii ohtlikes linnades ringi konnata? Istugu parem kodus, sest meil ei plahvata. Veel ei plahvata.
Järgnev meedia virr-varr oli üsna tavapärane ning ega need esilipsud ja –kostüümid midagi uut rääkinud. Ei saanudki rääkida, sest ükski hukkunu ju polnud nende pereliige ja sitta nende võõraste laipadega, kes „suure plaani“ elluviimisele lihtsalt ette jäid. Ikka juhtub, aga olema ühtsed! Nii on viisakas öelda. Mõistagi võtsid sõna ka soomustatud masinates istuvad ja turvameestest ümbritsetud Eesti riigi „julgematest julgemad“ oma tavapärase mulaga: „Euroopa on ristteel ning valida on ühtsuse ja solidaarsuse või suletuse vahel“ ja „Me ei alistu hirmule. Ka mitte siis, kui löök tabab Euroopa südant“ Bla-bla-blaa ja loomulikult ei alistu!
Eriti tore oli muidugi lugeda ühe ajalehe „arvamustoimetuse juhataja“ näpuga näitamist rahvuslaste peale ja ta süüdistas neid lausa relvavendluses terroristidega. Loodetavasti inimesed kasutavad ikka aju ja saavad aru, kes kelle huvides kirjutab ja selle eest ka palka saab. Samas muidugi müts maha mehe ees, kes oma nägemust, rõhk sõnal „oma nägemust“, mitte erapooletut arvamust, avaldada ja levitada julgeb. Võib-olla ta ei armasta oma last ja naist ning soovib nende lõppu. See on tema õigus ja las siis teebki kõik oma plaani õnnestumiseks. Mina seevastu armastan oma lähedasi küll ja soovin neile ka tegelikult turvalist tulevikku. Mul pole seda mõistagi võimalik kõrgelt tribüünilt rahvale kuulutada. Täna ma tohin õnneks seda veel vähemalt teilegi siin öelda, aga varsti vast enam mitte, sest samas lehes töötava kirjaneitsi abikaasa soovib ka taolised arvamusavaldused ju vihakuriteona kriminaliseerida.
Lennujaama ja Vanasadamasse saadeti küll automaaturid, aga milleks? Reaalset ohtu ju pole ja „üksikute hullude“ pärast pole mõtet paanitseda! Aga ehk oleks siiski parem ikkagi õudne lõpp kui lõputu õudus? Lõpetame selle virelemise ja toome igal aastal sisse 80 miljonit põgenikku ja asi ants! Küll nad siis ise sätivad juba edasi. Ja on tõesti ju naeruväärne selle va biolooglise pommi kvootide üle jauramine. Lõpuks on juba ka see isegi juhmimatele täna selge, kes seda mandrit tulevikus valitsema hakkavad!
Alalõpmata räägitakse, et tuleb päevasündmustega kursis olla ja ennast peab täiendama. Sestap täiendamegi ja enam pole vaja loota, et Euroopa reisilt naasevad sõbrad-sugulased sulle nätsu ja värvilist traati tooksid. Uus reaalsus nõuab palvetamist, et nad üleüldse elusalt tagasi jõuaksid. Üks sõber läheb järgmisel nädalal Itaaliasse puhkama. Täitsa tavaline sündmus, aga sedapuhku lähen ikka lennujaama „ÄRA SAATMISELE“ ka, sest pole ju teada kas mu silmad teda üleüldse enam näevad! Mida nüüd siis talle soovida? Kas turvalist lendu, turvalist puhkamist või ühes tükis tagasi jõudmist? Ei teagi, aga seda tean küll kindlalt, et aina enam tahaksin ma täiest kõrist kisendada:
„Käige kuradile neetud idioodid ja põlege põrgus, kõik see mees ja naine, kes meid sellise elu juurde on oma targa peaga juhatanud!“
