Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.
16 märts 2016
„Pissi dušši all“
„Kõik kes käivad poti peal,
kerige te kanni,
puhast vett hoidma peab,
sestap sittuge ka vanni!“
Umbes 71% meie planeedist katab soolane vesi. Magevesi moodustab mingi õnnetu 1% ja enamuse sellest raiskab ära tööstus, põllumajandus ja loomapidamine. Nii väitis vähemalt telekas mingi tarkpea. Karmilt vähe, aga selle piskuga peamegi siis pestud-kustud-joodud-söödud saama.
Sestap on kampaania „Pissi dušši all“ täitsa omal kohal. Samas eks ole ju loodusõbrad ka enne basseinides, meredes, järvedes, dušši all ja mujalgi oma eluga riskides pissinud. Õnneks ei tule seda teha aga enam salaja vaid see peaks muutuma lausa normiks. Olgu Issand tänatud selle eest ja üleüldse peaks potil pissimise tegelikult kuulutama „vihakuriteoks“ looduse vastu ning see tuleb kriminaliseerida!
Kampaania korraldajad väidavad, et päevas korra dušši all "siristamine" aitab aastas säästa oma 3000 liitrit inimese kohta ja kui kõik eestimaalased seda järgiksid, siis jääks meitele alles lausa 4 000 000 000 liitrit puhast vett! Igati hea tulemus, aga mina tõstaks latti veelgi kõrgemale ja kutsun kõiki üles tänaval või aia taga pissima - siis ei kulu vett üldse ja saaksime selle juba väljamaale müüa, sest nagunii me miskit tarka millega äri teha, pole suutnud ju välja mõelda.
Tegelikult võiks aga minna veelgi kaugemale ja WC-d üleüldse kinni panna ning kõik kehakergendusmured peaks ära lahendama siis uulitsal või dušši all. Ka pesemise enese juures saaks tegelikult vett kokku hoida ja siin peaksid juba paarid koostööd tegema teineteise peale pissides! Raske aga teostatav, aga kokkuhoid siiski eelkõige ja küll me selle tänaval kükitamise ja pesemisega ka jälle ära harjume.
Veekokkuhoid on paraku ainult üks aspekt. Kas te olete kunagi mõelnud mitu tihumeetrit puitu te kanni vahelt läbi ja potist alla käib? Muidugi ei ole ja ise peame ennast siis veel looduse- või lausa metsarahvaks! "A-ha-haa, lubage naerda kuradi kolkapatrioodid! Mitte metsa- vaid arulage matsirahvas!", ütlen ma teile otse. See on absoluutselt jätkusuutmatu käitumine ning arvutage nüüd juba ise välja mitmel sajal tuhandel linnul ja loomal me võtame kodud ära, sest meile lihtsalt meeldib perset pühkida!
Sigadus isegi mitte kuubis vaid lausa astmel kaksteist! Vat miljardiriigis Indias elab tõeline loodusrahvas, kes metsa tõeliselt armastab ja sellepärast ka taguotsa käega pühib. Vasaku käega kui nüüd juba väga täpne olla. Ka meie peame jõudma sõnadest kaugemale ja sama kombe Maarjamaal au sisse tõstma. Mõistagi ei saa seda korraga kõigilt nõuda ning erandi võiks teha kõrgaadlile, valitsuse-Jukudele ning neile, kelle töö nõuab palju kätlemist. See erand ei tähenda mõistagi seda, et nad tohiksid paberit raisata, vaid nende taguots peab puhtaks saama lepalehtedega nagu ennemuiste. Tänapäeva trende arvestades saab aga ka siin jällegi kokku hoida ning ka lepelehtede puhul sobib sõnapaar korduvkasutus ideaalselt – vennikesed korjavad need lepelehed lihtsalt kokku ja õhtul pesevad samal ajal kui dušši all pissivad, ära. Nii lihtne see ongi!
Ja nüüd kõik pissile ja ikka tänavale või vähemalt dušši alla ning ärge unustage – taguotsa lööme nüüdsest läikima ikka käega. Aitab laristamisest!