Reeglina arvatakse, et muinasjutt on üks ilus pläma. Aga vat ei ole ja kohe räägin miks. Ja nimelt viimased pool aastat ööbin ma vahest ühe nooremapoolse haldja juures. Esimene ime ongi see, et ta üleüldse mind, va vanat litsi, oma koikusse laseb. Lisaks tundub mulle pärast mitte just kõige imelisemat suhet imena juba seegi, et leidub siin maamuna pääl ka selliseid naisi, kes kilode viisi rahusteid ja liitrite viisi veini sisse ei kaani. Lõpututest tujumuutustest ja tülidest rääkimata. Jummalast ime, sest olin juba unustanud, et ka nii on võimalik. Siiralt.
Aga muinasjutulisi imesid juhtub ka tema madala tarekese taga. Ja seda lausa pidevalt. Näiteks suvel läksin ühel hommikul Miat pissitama ja mida ma näen? Ühe puu küljes ripub rinnahoidja. Sellest saan ma veel aru kui imenapid siidised püksikud daamedel märkamatult käigupealt alla libisevad, aga rinnahoidja!? Puhas ime ju! Igaks juhuks proovisin enesele ka. Paraku oli see suur, mis suur kuna ennemuiste vägevusest pakatanud rinnalihas on ajapikku üksjagu kärbunud. See on muidugi sigadus! Riputasin igati vajaliku riideeseme kenasti oksakesele tagasi järgmist soovijat ootama.
Järgmine imeline lugu juhtus sügisel kui Miakas miskit nuuskis ja justkui paigale tardus. Läksin vaatama ja maas vedeles rulli keeratud saja dollarine. Sa helde aeg, sest raha ma pole peaaegu kunagi leidnud. Algselt polnud aga sugugi kindel, et kas maksedokustaat ka ikka päris on? Vesipildid olid aga sees ja igasugu turvaniidid ka. Võõrast kraami ei tahtnud kohe taskusse pista ja sestap hakkasin ümberkaudse rahva käest pärima, et äkki on keegi sada doltsi ää kaotanud. Tüütasin inimesi lausa nädalaid. Enamasti aga vastati, et raha on nende peres küll ja küll ning kuigi seda ole ka üksjagu ää kadunud, siis vat sellest sajalisest puudust ei tuntud. Jälle omamoodi ime. Eks ole? Lõpeks vahetasin rahatähe euroopa oma vastu ringi. Ei saa muidugi mainimata jätta, et kuna rahatäht oli rullis, siis kuulus ta ilmselt mingile narkarile. Seega vähemalt üks valuutavahetuspunkt hangeldab karistamatult narkorahaga ja pollareid põle kuskil. Jälle ime!
Ja eile varahommikul astume me Miaga taas tuttavat rada pidi, et vajalike protseduuridega ühele poole saada. Kraadiklaas näitas 21 külmapügalat ja kuradima jahe tundus. Siis märkan aga teepervel saapapaari! No kurat küll, kes see loll sellise ilmaga siis paljajalu edasi läks? Kaesin jalavarje lähemalt ja päris uued tundusid. Number 43 olid teised. Proovisin jalga muidugist ka. Madis mind võtku, aga väiksed olid. Panin kenasti kivile järgmist soovijat ootama. Nüüd te kindlasti küsite, et millise muinasjuturiigi muinasjututänaval sellised imed juhtuvad. Aga vat ei ütle, sest endalgi kitsas käes ja taolised imed kuluvad eneselegi väga-väga marjaks ää! J
