Ja täna see selle talve esimene „käntsakas“ siis lõpuks juhtuski. Jalutasime rahulikult Miaga ja hingasime kauni kodumaa värskendavat õhku kui ühtäkki libisesin ning olingi hanges külili. Selja taga kõndiv mees ainult muigas.
A-ha-haa, kuradi naljakas ikka küll! Oleks siis vanainimese püsti aidanud, aga ei! SIGA! See mees on tõeline siga ja andku päris kärssninad mulle see võrdlus nüüd andeks.
Ja pikutan mina seal lumehanges kui meelde tuli üks vana „kukkumislugu“ lapsepõlvest. Äkki olen sellest juba kirjutanud, aga kordamine pidavat olema ju tarkuse ema ja ka vanaema, kui soovite. Sestap heietan uuesti. Aasta võis olla kuskil 1969 või 1970 ja nagu juba mainitud, siis olin tol ajal alles laps, keda ema lasteaeda pidi viima. Lasteaed asus praeguse Sõle tänava Nisu peatuse lähistel. Ja lähemegi meie siis käsikäes lasteaeda kui ees kõndiv mees korraga libises ja kukkus. Oi ta oli tige! Maast üles tõustes ja mantlit lumest pühkides ütles ta korraga: „KURADI VENELASED!“, just kui oleks venelased süüdi, et ta kõndida ei mõista! Ohh seda loogikat küll!
Ajan ka mina ennast siis täna püsti ning klopin samuti jopet lumest puhtaks. Aga tahaks kedagi kiruda! Kedagi selles ülekohtuses õnnetuses süüdistada? No kohe väga tahaks. „KURADI PAGULASED RAISK!“, surun lõpuks läbi hammaste.
Uskuge või mitte, aga kergem hakkas ……… palju-palju kergem!
