„Näe, see on kuusepuu ja see jällegi männipuu. Aga see tiibadega asi on tuvi – see ei ole puu. Hoopis lind.“
Loodusõpetusetund missugune. Eks ole? Siis mõtlesin, et räägin ka hoolivusest. Räägin, et praegu on külm ja kõik kiisud tuleb tuppa lasta. Need kutsud ka, kes õues elavad. Näitena tõin Nancy, kes isegi oma hobused suurde tuppa „külmapühadeks“ kolis ning neile õhtul lausa tekid peale laotab.
„Oi-oi, Nancy on hea“, kiidab põnn takka. Muidugi on Nancy hea ja saa sina ka tulevikus sama tubliks ning hoolivaks. „Küll ma saan, kindlasti saan“, on järeltulija veendunud.
Nojah kelgutame seal kui korraga märkame ühte auku. Hiilime ligi. Mingit norinat on kuulda. Pistan pea sisse. Hirmus hämar on, aga silm siiski vaevu seletab mingit põõnavat kogu. Põnn kohe, et viime suure kutsu koju, õues on külm ju! Mina vastu, et see on niiiiii suur, et me ei jõua teda ju liigutada.
„Paneme kelgu peale ja lohistame!"
Vanaisa, sa ju ise just rääkisid, et sellise külmaga ei tohi kedagi õue jätta“, jääb põnn enesele kindlaks. Nõme värk ja kuidas sa lapsele ikka pada ajad? Ühesõnaga vedisime koeramüraka kelgu peale ja vut-vut-vut kodu poole. Õues pime ka ja ei näinudki teist korralikult, aga hinges oli vähemalt selline soe tunne. Lisaks näeb lapselaps oma ihusilmaga kui hea inime on vanaisa ning küllap see innustab tedagi tulevikus õilsatele tegudele.
Vaese külmunud looma vedisime kohe magamistuppa radiaatori äärde. Polnud nagu väga külmunud, sest karv oli küll selline pehme. Haises aga hirmsasti, seda pean tõdema. Põnn hoidis ka nina kinni, aga midagi pole teha – loomakaitsja elu haisebki üksjagu sõnniku järgi. Ja siis panime tule põlema ja mida me näeme? Jeerum, sina Jeerum, tarisime hoopis väiksemat kasvu karu koju! Nüüd istumegi ise õues, lumehanges ja kuradi külm on! Keegi öömaja ei taha pakkuda? Nii kevadini ma arvan?
Vaese külmunud looma vedisime kohe magamistuppa radiaatori äärde. Polnud nagu väga külmunud, sest karv oli küll selline pehme. Haises aga hirmsasti, seda pean tõdema. Põnn hoidis ka nina kinni, aga midagi pole teha – loomakaitsja elu haisebki üksjagu sõnniku järgi. Ja siis panime tule põlema ja mida me näeme? Jeerum, sina Jeerum, tarisime hoopis väiksemat kasvu karu koju! Nüüd istumegi ise õues, lumehanges ja kuradi külm on! Keegi öömaja ei taha pakkuda? Nii kevadini ma arvan?
