Alates sellest aastast hakkan lisaks hästi heaks inimeseks olemisele ka naistele hästi palju komplimente tegema. Nii sai otsustatud. Naised armastavat ju kõrvadega ja mis saab siis veel paremat olla sellest, kui võhivõõras mees su ilu ning maitsekat meelt taevani kiidab. Eesti mehed on ju va mühkamid.
„Kallis, sa pole nii ammu mulle komplimente teinud!“, ütleb nördinud naine.
„Pagan, see ongi ju kompliment, et ma sinuga üldse koos elan“, vastab mees. Kuradi mühakas, aga küllap tuleb taoline olukord paljudele tuttav ette.
Ja lähengi mina siis poodi ja hirmus kihk on kedagi kiitma hakata. Loomulikult mitte selleks, et kohe püksi pugeda, vaid et ikka müüjakese tujukest ning enesehinnangut veidikenegi tõsta. Ohoo, nooruke neidis istubki nördinult ning väsinult kassaaparaadi taga.
„Tere, te näete väga hea välja!“, põrutan pikemalt mõtlemata. „
Ku-ku-kuidas palun“, kokutab müüja vastu.
„Teil on väga armas naeratus“, ei jäta ma jonni.
Neidis on ilmselgelt kimbatuses ja otsib anuva pilguga turvameest. Nüüd on pees ja siit sajab veel ahistamise süüdistus kaela. Viimases hädas kraaksatan:
“Te olete üsna roogitav vobla. Täitsa pandav chick, noh!“
Üle müüjanna näo laiub sulnis naeratus ja ta silmadesse lausa valgub kogu inimkonna soojus ning armastus:
„ Oi, aitäh Teile. Vanakoolimehed kohe oskavad naistega rääkida!“
