"Paha nädal! Väga paha nädal oli!"

Paha nädal oli. Väga paha. Kõik said peale Semu otsa. Valga kassiga oli eriti raske. Ise puutusin kokku ja kõik läks luhta. Naise kass Ruffik ka andis alla. Lõikas sisse. Korralikult.

Viimsi kiisu eutanaasiaotsus oli lihtsam - väga vana juba, neerud ja igemed lumivalged, pooled organid ei töötanud. Ei olnud traumakass vaid läks ise surema. Otsisime peremehi. Keegi neist kahjuks puudust ei tuntud.

Vihkan ebaõnnestumisi. Ajab täiega närvi ja lööb kaane korralikult pealt. Loomaarstid on mu "plahvatustega" vast enim kursis. Loomapäästjad ka, sest pole suuremat pattu kui päästetud loom päästja lolluse tõttu sureb. Vabandan, et olen maailma kõige halvem patsient, kes vägisi hr. Surmale kohta tahab kätte näidata.

Nüüd on taas parim aeg loodusesse minna. Laseme nädala lõpuni auru välja - saan sisekosmose taas balanssi. Ilmselt saan paremini kui kunagi varem arstidest aru. Ei tohi isiklikult võtta ja lähedaseks saada - kergem öelda kui muidugist teha.

Mõistagi tulid arved. Mitte väikesed, aga toetage ikka meie gängi peaga vastu seina jooksmist - edulugude nimekiri on sama pikk ja kunagi ei tea ette kuidas asjad lähevad.