28. oktoober 2021

"Head teed sa kallis kass!"

Kurb päev. Kass Ruffik läks paremasse kohta. Varjupaiga kiisu ja mu eks pakkus talle parimat kodu, mida eales soovida. Raviarveid miljon, aga pikendasime elu kõikide kõhklejate kiuste. Fenomenaalne pühendumus.

Meil naiskaga veider suhe - kui jama majas, siis koos. Muidu mitte. Täna peaksin tema juures olema - lemmiku surm on sama, mis inimese omagi. Kurat, aga ma esimest korda kaugel. Kamandan poisi ema juurde. Las lohutab ja teeb pai.

"Armastan täiega ja vabandust, et pole su juures!", pomisesin lakkamatult nutvale kallile inimesele.

"Mina sind ka, aga korralda tuhastamine ära."

"Saab tehtud."

Natuke valet ka - tühja me nii väga armastame või on see mingu muu, palju kindlam armastus, sest halval ajal oleme alati teineteise jaoks reeglina olemas. Sama on sama kindel nagu Aamen kirikus.

"Hip-hip-hurraa Ruffik! Sa tõid meie eludesse väga palju rõõmu. Oli au sind tunda ja koos mürada! Ühel heal päeval kohtume taas, aga mitte kohe. Kannata veel natuke sa kallis kass!"