Täna sai meie tibu Olluga siis arstil suurel uuringul ära käidud. Südamerahuks saab öelda, et midagi ebaloomulist ajus ega seljaajus pole. See tähendab idiopaatiline (teadmata põhjusel) diagnoosi. Mis neid krampe tekitab ja kust see tuleb, ei tea?
Seega hetkel on peal üks ravim, kui krambid jätkuvad, tulevad uued proovid ja ilmselt ravimidoosi suurendamine. Kui ka see ei aita tuleb teine ravim lisaks, sealt edasi juba kolmas. Kuid loodame, et selleni asi ei lähe. Hetkel Ollu taastub rahustitest, mida oli vaja uuringute sooritamiseks.
Loodame, et krambid ei jätku ja Ollu heaolu paraneb ajapikku. Tahame enda poolt tänada kõiki, kes meid raskel hetkel aitasid ja kes seda teevad praegu või tulevikus - iga abi on Loomapäästegrupile väga vajalik, et nad saaksid samas vaimus aidata loomi, kes seda hädasti vajavad.
Meid aitasid nad nii keerulisel hetkel, et meie armas pereliige saaks vähemalt diagnoosigi, mis viiks meid edasi ravini. Edasi püüame juba ise hakkama saada. Suured aitäh veelkord kõigile, kes panustasid ja aitasid kaasa, et Ollu jätkuvalt meiega olla saab!"
Võitlema oma lemmiku eest peab ja antud juhul pere seda ka tegi kuniks raha lihtsalt otsa sai. Omaosalus on oluline ja Loomapäästegrupp püüab taolistel juhtudel alati vastu tulla ja kaasa aidata.
Tuleb meelde üks pere, kes isegi auto maha müüs, et oma koera päästa. Kuidas sa taolistele ära ütled? Eks ole ja võtke seda kui vihjet, sest "a la ma väga armastan oma looma, aga plaanime uut autot osta ja seetõttu ei saa ravi eest maksta-seltsimehed" enam meie abile eriti loota ei saa. Ei jõua lihtsalt, sest kohati tekib selline tunne, et vabatahtlike ühingute ülesanne ongi kõik koduloomad annetuste najal terveks ravida.
Numbritest ka. Põhjalik uuring Eriveti loomakliinikus läks maksma 584.14. Annetajaid tuli lõpuks juurde ja ühtekokku annetati Ollu raviks 273 eurot. Algus polnud 85 euroga just paljutõotav, aga siis läks jutt liikvele ja sellele aitas omalt poolt kõvasti kaasa Merle Lepikult, kes postitust lugema sattus ja selle oma tutvusringkonnas laiali jagas.
Vähe sellest. Merle tellis ka kaitsemaske ning otsustas lõpuks ka need maha ärida, et raha Loomapäästegrupile annetada. Kel huvi, see võtku temaga otse Facebooki kaudu ühendust ja ärge peljake petukaupa - sedapuhku on kõik õige. Makse tuleb meie kontole, saatke aga kindlasti kinnitus ka ja siis saab Merle ägedat musta värvi maskid posti panna. Viimsi kandis toob ise kohale ka.
Vat sihukesed lood on siis Olluga ja ka Rannu maanteel autolt löögi saanud koerakese operatsioon on edukalt möödas ja uus kodugi olemas. Kuid täna ma veel temast ei kirjuta, sest kardan ära sõnada - külmunud-näljutatud, inimesest võõrdunud koer on üsna apaatne ja püüab alles sotti saada kus ta on ning mis temaga toimub? Haiglas on ta veel jupp aega, aga Maaülikooli loomakliiniku rahvas on talle igati abiks. Nii, et kannatage veidi - las sõbrake toibub ja hoidkem lihtsalt pöidlaid-varbaid, et ta end kokku võtaks ja taas edasi elada sooviks. Mina tänan!
