"Kurb! Eakas peremees unustas isegi oma koera nime kui ta surmast kuulis"

"Tere! Kuulsin, et mu koer on teie käes!", hüüdis rõõmsameelne taat telefoni. "Kuidas ma ta kätte saan?"

"Millisest koerast nüüd jutt on? Meil neid üksjagu."

"No sellest Määra küla koerast, kelle te ära viisite."

"Ai-ai-ai kui paha lugu. Teie koer sai ilmselt rekkalt või bussilt raske löögi ja teda pole enam. Selgroog oli kahest kohast katki."

Uudis võttis taadi sõnatuks ja ma ei liialda kui ütlen, et oma pool minutit või kauemgi oli kuulda vaid tema hingamist. Vanahärra ei suutnud ühtki sõna öelda kuid end kogudes hakkas pärima.

"On see ikka minu koer? Tee pealt on meie taluni 600 meetrit ja see jääb teise küla alla. Me ei ela Määras. Äkki see polegi minu koer?"

"Kas te talul aeda ümber pole?"

"Ei ole eales olnudki, aga koer ei läinud kunagi maanteele. Mitte üht korda oma elu jooksul! Kuidas ta nüüd siis sinna teele sattus? Kuidas autojuht teda ei näinud - praegu õues ju suur valge ning ta liikus nii aeglaselt ja vaevaliselt. Ta juba täitsa vanake!"

"Kui vana ta oli?"

"Kaheteist-kolmeteist aastane. Ohh, see uudis võttis täitsa uimaseks ja pea on kohe märg otsas."

"Mis ta nimi oli?"

Taaskord järgnes telefonis pikk vaikus kuniks taat memmele hüüdis ja koera nime päris.

"Lasse oli ta nimi. Mul läks ehmatusega meelest ära, aga proua tuletas meelde. Kutsusin teda veel Pontuks ja vahest Pätuks. Ta oli noorest peast ulakas ja tegi ikka pahandust ka. Äkki see pole ikka minu Lasse?"

"Ma kardan, et on, sest palju neid suuremaid koeri ikka Määral täna auto alla sai jääda? Kas ma toon ta teile koju või viime krematooriumisse tuhastamiseks?"

"Ei-ei, ära too! See lööb mu väga rivist välja! Mul praegugi juba kehva olla!"

Antud juhul kasutan võimalust ja tänan Tallinna Väikeloomade Krematooriumi rahvast, kes Loomapäästegrupilt raha ei küsi. Taoline leping sai kohe pärast ühingu loomist allkirjastatud ja see on nende toetus meie kohati üsna tänamatule päästetegevusele.

Vanahärra Kalju mure lõikas justkui ka mulle endale sisse. Väga kahju oli. Kuna mees oli kurvast uudisest üsna "sassis" omadega, siis otsustasin krematoorimusse viimisega veidi viivitada. Uurisin Loomade Kiirabi Kliinik'ust kas neil külmikus ruumi on ja praegu oli. Seega tuhastamine sai oodata kuna taat võib ka toibudes ümber mõelda.

Loom, olgu ta elus või surnud, peab koju tagasi jõudma. See annab pererahva hingele rahu. Mul endal on vaid üks loom taluhoovi matmata jäänud. Kass jäi paarkümmend aastat tagasi auto alla ja ma isegi nägin kui ta tänavalt ära korjati. Alul ei taibanud, et ta minu oma on. Hiljem otsisin kõik TEHO dispetšerid ja varjupaigad läbi, aga mind koheldi kui meelevigast, kes on võtnud nõuks mingi koolnud kassiniruga nende ajusid lihtsalt kottida. 

Kätte teda ei saanudki ja see jäi vaevama. Alul palju, praegu puudutab vähem, aga ehk just seepärast ma neid omanikke nii meeleheitlikult taga ajangi. 

Just hetk tagasi jäi Saha-Lool kass väga raskelt auto alla. Tanel viis Loomade Kiirabi Kliinikusse ja eks teen taas kolepiltidega postituse. Mõned pole rahul, aga äkitselt tunneb keegi sellest mustast kiisust puudust?

Üks neiuke nooruke halas kommentaariumis umbes nii kui esimest Lasse lugu luges:

"Inimeste selgroole pannakse tugesid, aga kahjuks mindi taas kergema vastupanu teed!"

Ilmselt see laps-naine elab oma roosas mullis ja tal puudub igasugune side reaalse eluga. Jah, inimestega tehakse kõiksusugu vigureid alates üle saja tuhhistest südame stimulaatoritest kuni biooniliste jäsemeteni välja, aga seda kõike ei maksa loomadele üle kanda. 

Lisaks elame me ka vaeses Eestis, mitte rikkal ameerikamaal. Enne järjekordset näpuga osutamist palun antud neiul teha 150 000 eurone ülekanne ja me näitame kuidas nö täiesti lootusetu looma taas elule tagasi toome. 

Võime ka ebaõnnestuda ja raha lendab tuulde, sest ega me jumalad ole. Paar nädalat tagasi matsin endast noorema onupoja. Tal ka sees miljooni eest elektoonikat, aga kasu sellest polnud. Elu on väga visa, aga samas ka nii lootusetult habras. Paradoks, ei muud. Laskume aga ulmefilmist taas maa peale ja kohe hommikul helistasin Kaljule uuesti.

"Uurin veel korra maad Lasse koha pealt. Kas tahad, et tooksin ta koju. Saad maha matta. Ma ise ei saa abiks pärast borrelioosi väga olla, sest sant on sant, aga äkki on sul lapsed, kes appi tulevad?"

"Lapsed elavad linnas?"

"Ma saan neile ka üle anda kui tahad?"

"Ei tea? Pole vist vaja."

"Kuidas te üldse sellest kuulsite?"

"No ma läksin teda otsima ja siis naaber näitas interneti kuulutust. Oled sina see Valner?"

"Olen jah."

"Sinu kuulutust ta näitaski!"

"Siis sa nägid pilte ka ju? Oli Lasse?"

"Nagu oli, aga värv oli teine. See võis valgusest ka olla."

"Ta pole ju koju tulnud?"

"Ei ole jah. Küllap see ikka tema on? Ära too teda siia. Ma pean kogu aeg siis hauast mööda käima ja see teeb mu väga kurvaks. Tuhasta ta ära."

"Teeme siis nii. Ära muretse, me käitume su Lassega väärikalt. Vähemalt ta elas pika elu heas kodus ja väga paljudel koertel seda õnne pole. Ela see raske aeg kuidagi üle ja olen kurb koos sinuga. Kui sa tahad, siis saadan sulle viimased pildid temast?"

"Ära saada! Siis ma vaatan neid ja olen jälle väga kurb!"

"Siis sa oled nagu mu vanamees - tema ka ei vaata. Ema haual ka ei käi, sest see lööb rivist välja!"

"Eks inimesed ole erinevad. Palju see kõik mulle maksma läheb?"

"Seni on kulunud saja euro kanti, aga see pole praegu oluline. Kui võimalik kanna üle, kui mitte, siis las jääb!"