Kas võhivõõra inimese lahkumine võib tekitada leina või kurbust? Võib! Esimest korda puutusin taolise asjaga kokku kui rokkansambli Queen ikoon Freddie Mercury siit ilmast lahkus. Ei ühtki samaväärset laulu tule enam ja kõik jäljendajad on pigem solvang kui kummardus kordumatule talendile.
Asendamatuid pole olemas? Tobe väide ja on ikka küll! Me kõik oleme unikaalsed ja teatud mõttes asendamatud ning pärast meid ei lähe enam üksi asi täpselt samamoodi edasi kui meiega oleks läinud.
Teist korda olin tõeliselt kurb printsess Diana pärast. Ma polnud mingi fänn, kaugel sellest, aga kahju oli ikka. Noor inimene. Kaunis naine, kes omas sõnajõudu. Meeletu raiskamine. Ajakirjanduses töötades koguneb aastate jooksul telefoni palju taoliste inimeste numbreid, kes meie elu edendavad või, kelle tegemised meile teada on ning korda lähevad. Kurb on neid kustutada. Eile oli Mart Ummelase mobiilinumbri kord .....
Täna hommikul sain kirja, mis mind hingepõhjani liigutas ja millegipärast väga kurvaks tegi:
Siiski tunneme, et on aeg kohe ära klaarida ka üks tema viimaseid soove. Paraku selle soovi oleme koos õe Kadriga sunnitud ära aimama, sest vennaraas ei teadnud, et on lahkumas ega osanud seetõttu ka oma viimaseid soove edastada. Ta arvas, et pikk elu on veel ees.
Kix ei olnud jõukas mees , kaugel-kaugel sellest, aga leidis alati väikese summa annetamiseks Loomapäästegängile, kui süda mõne abivajaja peale härdaks läks. Kuigi see ei kõla loogiliselt, siis ta oligi oma elus selline poiss, kes andis alati rohkem, kui tal endal oli. Siin on lõik matusekõnest, mis teda viimsele teekonnale saatis:
"Kristjan sai väga hästi läbi laste- ja loomadega, kuigi ei omanud ise ühtegi kodulooma, välja arvatud koer Nässu, kelle ta kaotas väga väikese lapsena. Kix kuulus tõenäoliselt kõikidesse Facebooki lemmikloomagruppidesse. Ta hoidis alati hea meelega õe koera Zorrot ning mõlema õe kolme kassi. See pakkus talle suurt rõõmu ja rahuldust.
Ta annetas alati raha Loomapäästegängile, kui oli vaja kiiresti mõnda looma ravida. Kristjan ei jätnud endast maha üüratuid summasid, kuid see mis jäi, peab kuuluma Loomapäästegrupile. See oli tema arust kõige mõistlikum koht, kuhu endale kuuluvat vähest rahanatukest eales kulutada."
Kix oli tagasihoidlik mees, aga südames olid tal alati õiged väärtused paigas. Ta oli Loomapäästegrupi tegevuse tulihingeline toetaja ja seetõttu tahame õega, et just Loomapäästegrupp saaks ka tema päranduse. Summa pole teab, mis suur. Kindlasti oleks see aga väga suur olnud meie venna jaoks, vaatamata sellele, et ta tegelikult materiaalseid väärtusi hinnata ei osanud. Ta väga ootas seda raha kuid paraku laekus see kontole alles surmapäeval. Ta arvas, et sellega saaks väga palju head teha ........."
Kristjaniga ma ise silmast-silma kokku ei puutunud. Ometigi nimi polnud võõras, sest kontoväljavõtetelt oli see mulle igakuise püsiannetajana silma jäänud.
"Hülp? Hülp? Karmeni vend! Raudselt Karmeni vend!", arvasin ma mitte just tihti esinevat perenime silmitsedes.
Ja oligi ning ääretult kurb, et ma sellest just niimoodi teada pidin saama. Karmen Hülp, imeilus naine ja inimene nii seest kui väljast, minu hea sõber Timmu loomakliinikust, on oma vennaga üsna sarnane. Ilmselt on see pereviga, sest ka temal jätkub mägede kõrgust kaastunnet iga väetima olevuse jaoks olgu tegemist inimese või loomaga. Õde Kadriga sama lugu.
"Ma tean, mida sa tunned?", on üks tuim viisakusavaldus, mis minus kahetpidisi tundeid tekitab. Kuidas meist keegi saaks teada, mida teine oma sisemuses tunneb? Ma ei tea, mida Hülpide pere tunneb, aga ka enese venna üsna noorukesena kaotanuna kujutan seda ette. Karm aeg. Väga karm aeg ja eriti ema jaoks. Minu ema leina üle ei elanudki .......
Ma tajun seda kurbust. Ma tahaks võtta Karmeni, Kadri ja nende emme ning kallistada kõvasti-kõvasti. Ma tahaks pigistada nad enda sisse, et kaoks see valu ja piin. Kui ma vaid suudaks nende olemise kasvõi natukene kergemaks teha. Kui ma vaid saaks.
"Kindlasti leiab Loomapääste sellele rahale rakendust ja ehk õnnestub teil mõne hamstri steriliseeriminegi kinni taguda!", üritas Karmen hommikul telefonis naljagi teha. Naer, olgugi, et läbi pisarate, teeb ainult head.
Loomapäästegrupp ei kuluta seda pärandust loomade ravile või kaubikute remondile, sest see sulaks jälge jätmata nagu kevadine lumi. Me tahame, et Kristjanist jääks kasvõi tibatillukene märk maha. Sestap otsustasin, et tellime hoopis ilusate loomapiltidega tasse, millele lisame Kristjan Hülbi suust tulnud elujaatava ja kaastundele ärgitava tsitaadi. Las need tassid jõuavad paljude loomasõprade kodudesse ja olgu Kixi mõttetera neid iga hommikukohvi juures uude päeva saatmas.
Vanad egiptlased uskusid, et inimene elab nii kaua kui öeldakse tema nime. Omamoodi on see tõsi ning sestap arvame heaks mälestada üht tagasihoidlikku, heasüdamalikku ja pigem teisi kui ennast aidata soovivat suurt-suurt loomasõpra just nii.
"Head teed Kristjan Hülp ja aitäh, et viivuks koos meiega olid!"
