11 märts 2020

"Hülgepojahooaeg on käes. Pange rannikul koerad rihma otsa!"

"Stroomi rannahoone juurest Kopli poole minnes lamab hülgepoeg, kes vajab abi. Siin paigaldavad töömehed mingeid kaableid. Nende järgi leiate üles!", vuras nooremapoolsem naine kogu vajaliku informatsiooni meie loomaabi infotelefonile 1414 ühe hingetõmbega.

"Olen 20 sekundi pärast kohal!"

"Nii kiirelt?"

"Me olemegi megakiired!"



Tegelikult pole me nii operatiivsed ühti, aga lugu juhtus lihtsalt nö oma akna all ja olin just koeri põllule jooksma viimas kui tuli kaks kõnet jutti. Esimene puudutas üht erakorralist abi vajava kodukassi kliinikusse toimetamist, teine hüljest. 

Nii töömehed kui niisama uudistajad olid kogunenud hülgelast imetlema ja viimane oli justkui piiramisrõngas. Seda sõna otseses mõttes.

Mõistagi tekitab selline olukord igas metsikus loomas hirmu ja seda ta ka hammaste sähvides hüljestele iseloomuliku häält tehes väljendas.

"Oi kui armas ta on ja kuulake kui vahvalt häälitseb!", olid inimesed vaimustuses.

"Ja-jah, loomulikult  ........"



Me oleme aastaid rääkinud, et ärge neid turkige ja hoidke parem eemale. Ma ei mõista süüd ja asi on inimloomuses, mis kõike uut või harvaesinevat lähemalt uurida käseb. Hülgepojad kui nunnumeetri vaieldamatud lemmikud tõmbavad inimesi kohe eriti ligi. See kõik on igati mõistetav, aga loodan, et enamus inimloomadest saab ikka aru, et taoline segamine ja uudishimu teeb elukatele enamatel juhtudel siiski vaid halba. 

Korraga olin valiku ees, sest liigpalju loomi sadas korraga kukile. Vanamammi kass vajas erakorralist abi. Hülgepoeg mitte ja ka mu koerad võisid natuke kannatada. Sestap palusin inimestel lahkuda ja töömeestel silm peal hoida ning uued loodushuvilised minema saata. 

"Olen paarikümne minutiga tagasi ja siis viin selle kalavarga minema!"

Memmekese kass kliinikusse ja siva Stromkale tagasi. Ka selle mereeluka tahtsin enne vabastamist arstidele ette näidata, sest parema silma all oli haav, mis hüübinud verest ja liivast korpas.

"Näita oma silma pisike, aga ära mu näppu otsast ära hammusta", üritasin ennast kaitsva tigedikuga rahumeelselt kokku leppida. See ei õnnestunud ja sestap tuli natuke jõudu kasutada, et pead kinni hoida.

"Kurat küll! Mitte ei saa aru, kas sind näksas väiksem koer või on see linnu nokalöök?" Vedas, et silm alles jäi ja ilmselt on tegu siiski linnuga, kes sind nahka tahtis panna. Sa ju paganama kerge saak praegu igaühele, kel kõht tühi!"


Mulle ei meeldi sõna "spetsialist" ja ise ma end "loomaasjatundjaks" ei pea. Ma olen looma- ja loodusesõber täpselt nagu sinagi hea lugeja ja meid eristab vaid see, et olen ehk paari-kolme looma-lindu rohkem näinud. Ei muud! 

Taolistel puhkudel kui satun selliste tegelastega kokku, kellega just iga päev ei trehva, helistan aga pärisspetsidele küll. Eks ikka selleks, et nõu saada ja välistada oma tegevusega kahju tegemine. 

Neid hülgepoegi on taritud aastate jooksul kümnete kaupa ja nõu poleks nagu vajagi, aga mulle tegi muret see va silmaalune. Seetõttu hellasin Mart Jüssi'le, kes on vaieldamatult targeim hülgemees kogu Maarjamaal ja ehk kaugemalgi.

"Ilmselt lind, aga võis ka ema teha - nad on üsna kohmakad teinekord. Ei saa välistada, et vigastas end ise. Pole hullu midagi, aga kui mahti leiad, siis käi kliinikust läbi - las puhastavad haava ära.", soovitas Mart saadetud fotosid põhjalikult uurides.



Edasi arutasime kuskohas oleks veeloom parem vabastada. Mart tahtis mind saata mööda Lenska maanteed ja seal sobiv koht mere ääres leida.

"See jääb kaugeks ja mul pole aega ega viitsimist nii pikka ringi teha. Vaata oma tarka kaarti ja leia rahulik koht Suurupi ja Laulasmaa kandis."

"Oki, ma helistan tagasi kui see leitud, aga ta raip ujub ju jälle tagasi! See on ju seesama hüljes, kellega Keskkonnaamet eile Kakumäel maadles!"

"Miks sa seda arvad? Ma pole kuulnudki!"

"Jooksis eile infost läbi. Silmaalune haav on sama ja üsna kindlalt on tegu sama isendiga."




Koerad kolisin tagumisest "kuudist" salongi ja egas seal muud kui hülgepojal natist kinni ja tema nende asemele. 

"Läbi see priius ja rannal vedelemine keset tööpäeva!"

Protestimärgiks laskis hülgetitt meeletus koguses "sinepit" mu kingadele ja pükstele. No seda ikka tuli! "Sellega" ei tasu väga kokku puutuda, sest võite ise ka hiljem sama rõveda lehaga jääke tootma hakata. 

Lihtsalt teadmiseks teile, et nii võib minna kui käsi ei pese ja ohutusnõudeid ei järgi. Kergemat sorti pasataudi saate võib-olla ka. Kui ta teid aga hammustada saab, siis on pekkis ka. Ta suus elavad batsillused pole inimesele üldse head!

Tekk on loomapäästetöös üks paganama vajalik tööriist. Sellega saab vigastatud looma tassida, aga ta on ka mõnus "öö-tegemise-aparaat." Loomade ja lindudega on selline nipp, et viska aga talle rätik üle pea ja siis ta rahuneb maha, sest arvab, et öö saabus kätte. Lisaks ei saa nad sind otse hammustada ja täis teha. Hülgepoeg vilistas nii tekile kui minule ja oli selle alt vupsti väljas. Korra õnnestus isegi hambad käevarde rapsida, aga nii kergelt, et viga ei sündinud ja isegi jope jäi terveks.


Sõle loomakliinikus tahtis dr. Ketlin Sõstra eelnevalt eluka kaalu teada, et ravimit ikka õige kogus saaks. 15 kilo puhast rasva! Mõnus! Hülgeemme saadaks kõik dieedipropageerijad pikalt! See on kindel. 

"Mu laps on nii niru ja kõhna!", hüüaks ta.

Haav puhastati ja sinna sai salv sisse, mis bakterid ää killib ja valu ning sügelust vähendab. Pikatoimeline antibiotsi süst tehti ka sinna tahapoole, mida kuidagi tagumikuks nüüd küll kutsuda ei julge. Arve vaid 24.38, aga leevendust hädalisele terve tuhande või rohkemagi eest!

Looma rock'n roll jätkus ja edasi viis meite tee Loomade Kiirabi Kliinik'usse, et memmeke koos kiisuga peale võtta ja Mustjõe kanti koju viia. See parasjagu sobivalt tee peal kah. Kahjuks sain küüti pakkuda vaid kurvale-kurvale memmekesele, sest eakat kiisut sai vaid vaevast ja valust vabastada, mitte terveks ravida. 




Ma ei viitsi pärast kümmet aastat enam neid pressiteateid vorpida, sest tekst on ikka üks ja sama. Muuda vaid kohamäärust, kommenteerija nime ja lauseehitust. Jube tüütu, nagu rikkis plaat, mis muudkui tagasi hüppab ja kordama hakkab! Lisaks tundub, et kui neid on juba nii palju üllitatud, siis peaks kõik ka teadma. 

Ei tea nad ühti, aga loodetavasti on mõni teine ühing või Keskonnaamet selle ka tänavu valmis kribanud. Kui pole, siis vaadake kaheksa aastat tagasi tehtud lookest, mille "Reporteris" tööl olles valmis vorpisin. 


Ohh sa raks, kus aeg lendab! Lennata ta ju võib, aga hülgepoegadega seotud kevadlood ei kao kuskile ning tulevad aina taas ja taas. Ma vähemalt loodan, et nende sugu ikka kestab, kuigi Läänemere nimeline solgiauk ja soojem kliima peaksid selle välistama.

Aga läheme selle tänavuse esimese hülgejamaga edasi. Ei ütle kuhu ma täpselt ta maha panin ja ei soovita seda ka teil teha kui mõne foto avaldate. Hullud jooksevad ju linna teisest servast kohale, et lastele näidata ja selfiet teha. 


Piisab kui teate, et koht on rahulik, linnast ja majadest palju kaugemal, rannajoon kitsas ja inimestele jalutamiseks ebamugav. Kaldapealne piisavalt järsk, et ta sealt üles ronida jaksaks. Lisaks on seal ka langenuid puid ning lehe-ja kiviklibu, kust pisike tegelane silma ei hakka. 

Siin põhjas õnneks kotkaid pole, aga näiteks rebased ja koeradki oleksid õnnelikud selle kohtumise üle. Viimased küll mitte tühja kõhu vaid niisama lusti ja instinktide ajel. Rannikul koertele rihmad kaela! Seda ma palun praegu küll kohe väga!

Üks puu oli sobivalt kukkunud ja asetasin hülgepoja juurte juurde tekkinud urgu. Turvaline hotell missugune! Väike tigedik oli aga teist meelt ja hakkas kohe mere poole kimama. Lõpuks jäi puu varju peitu. Hea koht seegi! 

Jätsingi ta sinna, aga sisetunne ütleb, et kohtun selle ujumismeistriga Stromkal veelgi. Võib-olla meeldivad talle inimesed või hoopis autosõit? Võib-olla aga meeldib talle abitut teeselda ning see, et teda siis päästetakse? Printsesside värk! Nali! Las aga tuleb Stromkale. See kenasti mu lähedal ja siis viin ta küll juba veel kaugemale. 

Facebooki rahvas saab rohkem fotosid näha mu lehel asuvas galeriis.  Vaadake isu täis ja ehk pole vaja endal neid tehagi. Tänan lugemast ja elage ise ning laske ka teistel elada! Kena kevade algust meile kõigile!