"Järvamaa, Mäo kandi rahvas! Kelle haige koer on kadunud?
Juba paar päeva on Järvamaal, Mäo külas kondamas nähtud ühte väliselt üsna nigelas seisus koerakest. Rihm on tal kaelas ja seega peaks ka kuskil kodu olemas olema. Loom on pelglik ja kätte end kohe ei andnud.
Lõpuks läks ta Pedaka tallu ja Kristjan Aare hakkas abi otsima. Mees kuulutas, aga omanik pole senini välja ilmunud. Hetk tagasi pöördus ta juba meie poole. Kristjani sõnul tundub koer haige olevat, sest söögi ja joogi oksendab ta kohe välja. Ilmselt seetõttu on ka jõuvarud otsakorral. Tundub, et ka nägemise ja kuulmisega võib probleeme olla. Ka pissimine-kakamine kulgeb väga vaevaliselt.
Kui Põhja-Eestis mõni loom hädas on, siis on üsna tõenäoline, et talle tõttab appi just Katrin Lehtveer. Katrin on õbluke naine, kes ei poe allergia, töö, abikaas ja laste, rahvusvahelise imperialismi või vabatahtlike võimetuse taha peitu vaid enamasti ikka tõttab kohale. Nii ka eile võttis ta koheselt ette saja kilomeetrise matka, et haige loom Kopli kliinikusse viia.
Eilne kuulutus töötas täiega, sest oma koera otsinud pere võttis koheselt ühendust. Nagu selgus, oli vaevuliikuv koer ette võtnud müstilise kümne kilomeetrise matka, mis tundub lausa maailmaimena. Perekond ei osanud nii kaugelt otsida ja tiirutasid juba alates esmaspäevast ringi ning kammisid oma küla metsatukkasid läbi.
Kõige suuremat imestust pakkus aga Puko põis, mis sisuliselt hõivas kogu ta keha sisemuse. Vaadake või ise seda röntgenpilti ja üritage aru saada. Kuna signaal aju ja põie vahel on olematu, siis pole ka ime, et ta seda ise tühjenda ei saa ja ainult sirtsutab. Ei hakka väga pikalt seletama ja küllap saate ka ise sellest aru, mis toimub organismis kui seal liiga palju uriini loksub .....
Puko peremees helistas tihti ja muretses, mis on ainult tervitatav ja näitas suhtumist oma loomasse. Lõpuks mehe kannatus katkes ja siis läks meie vestlus üsna teravaks:
"Kus kliinikus mu koer on? Tooge ta kohe tagasi! Te omavoliliselt võtsite ja sellega rikkusite mu omanikuõigusi!", räuskas ta telefoni.
Üleüldse ma ise jooksen täna kolme koeraga eri kliinikute vahet ja ma lihtsalt ei jõua! Sinu koer pole tähtsam kui teised! Nii, et kannata! Kui kiirabikliinikus lõpetan, siis lähen Puko juurde ja annan teada kuidas tal on! Helistan tagasi!"
"Kas te sõimasite mind lolliks või? Mul on kõik salvestatud!"
"Sõimasin jah ja ka minu mobla salvestab! Mul on sellest täiesti ükskõik!"
"Okei, rahuneme maha! Mu abikaasa jõuab ka kohe kliinikusse, aga ärge teda napakaks sõimake!"
"Kui ta ka süüdistades selga lendab, siis ütlen veel halvemini!"
Perenaine saabus õige pea ja polnud kaugeltki sõjakalt häälestatud. Otse vastupidi ja ta oli siiras tänulikkus ise:
"Issand kui hea, et Puko elus on! Me oleme otsinud ja silmad koos lastega peast nutnud. Suur-suur aitäh teile ja andke mu abikaasale andeks. Ta oli ka nii mures ja me kõik oleme parajad närvihaiged praegu Puko pärast."
"Arusaadav ja küll ma ka ise räuskaks samas olukorras kui pole selge kelle käes ja kus mu koer on. Pole hullu ja oleme sõbrad edasi! Tänage seda meest, kes abi otsima hakkas, sest paljud oleksid ta lihtsalt mujale surema kupatanud."
Kelli kirjutas vajalikud valuvaigistid välja ja need aitavad Pukol väheke paremini siin elus hakkama saada. Järgnes ka kiirõpetus kuidas Pukot pissimisel aidata, sest liiter-poolteist uriini koera organismuses on ikka liig, mis liig.
"Vaata Karin, pane käed niimoodi siia kubeme juurde kahelt poolt ja hästi õrnalt survesta. Kõvasti ei tohi, sest siirded ja täispõis tekitavad väga suurt valu. Anna oma käed siia ja näitan õige koha kätte", õpetas ta Puko perenaist.Vat selline väga hea lõpuga lugu, mis on küll ka veidike kurb ka, sest vana koer on oma elukese lõpusirgel. Õnneks on truud kaaslast armastav pere ümbritsemas.
Ka mina tahan nüüd tänada ja alustan Pedaka talu peremehest Kristjan Aare'st. Tänks mees abi ja selle eest, et lubasid pärast arstivisiiti Puko enda juurde tagasi võtta ja tema eest hoolitseda. Enamus meist poleks nii käitunud!
Knkiks ja kraaps ka Kelli Lomperile, et sa sajatuhandes kord meile koheselt aja leidsid ja esmapilgul erakorralise patsiendi kohe üle vaatasid. Kui sul meest poleks, siis ma kohe abielluks sinuga! Sa oled lihtsalt nii hea südamega imeline inimene!
Katrin Lehtveeri ma ei täna, sest see tädi kipub uhkeks ja ülbeks minema. Nali, muidugi tänan ja annetajatele samuti suured tänud! Poku arve oli pärast Kelli megaallahindlusi kõigest 113 eurot ja selle tasuvad Poku omanikud. Laekunud raha eest maksame eelmisi arveid, mida on sedapuhku veel lausa tuhandetes kukil. Aitäh kõigile! Hea lugu ja hea päästmine! Kas pole mul õigus?
