"Imede ime! Auto alla jäänud Tommi pääses vaid liigesemurruga ja jäi ellu!"

"On ta surnud? Mina sõitsin talle otsa. Kaks rida oli autosid umbselt täis ja sealt vahelt ta ette jooksis. Ma ei suutnud otsasõitu kuidagi vältida!

Jube kõva pauk oli! Vaene loom tegi õhus lausa mitu saltot ja prantsatas asfaldile liikumatult maha", kirjeldas kella seitsme paiku Tallinnas, Järvevana teel liigelnud Margus.

"Aitäh, et kinni pidasid. Enamus oleks mööda sõitnud ja nagu ise just nägid, siis sõidavadki."

"Helistasin politseisse ja varjupaika. Kas sa oledki varjupaigast? Väga kiirelt jõudsid kohale"

"Ei ole varjukast. Ma olen palju vägevamast organisatsioonist."

"Ma tahaksin teada ka omaniku nime kui teada saad. Põhiline loomulikult, et koer ellu jäi, aga mulle tekitatud kahjud tuleb ka korvata!"

"Me ei ütleks seda isegi kui teaksin. Inimesel niigi suur mure ja raviarved kukil. Halvemal juhul isegi lein sinna otsa."

"Politseile ikka peate ütlema!"

Vaesele kutsale hakkas tegelikult abi otsima ka Daša. Seisis veidi eemal teepervel ja ootas kuniks kohale jõuan. 

"Kuradi autojuht! Mida ta küll roolis tegi, et koera ei näinud? Näppis nagunii telefoni, sest muidu oleks näinud!

Vigastatud koer lamab umbes kahesaja meetri kaugusel raudtee ülesõidukohast. Olen ise ka siin ja ei lahku enne kui saabute."

Tegelikult oli helistajaid ikka väga palju kui lõpuni aus olla. Sõidan ja vaatan, aga koera ei näe.

"Äkki on hoopis see raudteeülesõidukoht, kus ekskolleeg Jüri Aarmaga õnnetus juhtus?"

Siis korraga märkasin silmanurgast tumedat kogu. Üles leidsin, aga põrutasin mõnisada meetrit mööda! Vigastatud koer oli roomanud kahte teed eraldava piirde alla ja värises seal. Küll tal võis ikka hirmus olla - valu, ehmatus ja pääsemislootus on null, sest surmatoovad rattapaarid vuravad lakkamatult mööda.´Kui tahate korraks looma nahas olla, siis visake sõidutee äärde külili ja üritage maailma tema kõrguselt vaadata. Jube-jube!

Tagurdasin ja taas tänasin mõttes meie masinatel olevaid vilkureid , sest see "juudi jõulupuu" hakkab juhtidele juba kaugelt silma. Päris koera juurde ei sõitnud, sest see oleks võinud ta liikvele ehmatada ja oleks ikka jama küll kui keegi tast oma silme all uuesti üle sõidab.

Nii kui kuts nägi, et liikluse rajal kinni panin, tõusis ta mu imestuseks püsti ja jooksis auto poole. Ohh sa vana raisk, kus kukkusin kätega vehkima ja üritasin eemalt lähenevaid autosid seisma saada. See õnnestus ja kõik juhid võtsid kenasti hoo maha. Tegelikult polnud seda aga vajagi, sest koerake lausa litsus end vastu kaubiku külge. Küllap tundus siis turvaline koht olevat.

Kaelarihmast kinni hoides kompasin ta kergelt läbi ja auto alla jäämisele võis viidata vaid kergelt veritsev käpp. Seda ta puudutada ei lasknud. Ka masinasse tõstmine möödus ladusalt - ei ühtki urinat ega niutsatust. 

Teistele teadmiseks, et uisapäisa tõsta pole kunagi vaja, sest esiteks võib koer teile valu tõttu hambad kõrri lüüa kui nii lähedal olete ja suukorvi käepärast võtta pole. Teiseks võib murdunud roie kasvõi kopsu tükkideks kista või südame läbi torgata. Nii, et alati hingake enne kümme korda sisse ja kasutage kainet meelt kui kedagi abistada proovite.

Kliinikus oldi me tulekuks valmis ja tohtrid leidsid kõhuõõnest vähesel määral vedelikku, mis seal olema ei peaks ning murdunud kannaliigese. Ei muud ja see on sulaselge IME! 

Võin teile tuua võrdluseks oma ema, kes 1980 tollase Karl Marxi puistee, praeguse Sõle uulitsa jalakäijate ülekäigu rajal veoauto poolt alla aeti. Üksteist meetrit õhulendu ja kaheksa maas rullumist tekitasid nii eest kui selja tagant enamuse roiete murrud, millest üks läks ka kopsu. Pluss rangluu tükkideks, pluss käsi ka mitmest kohast, pluss mitu asja veel ..... 

"Sureb ära!", öeldi mulle viieteist aastasele nagale öösel haiglas otse ja võimaldati ööpäevaringne vabapääse tema juurde.

Ei surnud ta ühti, kuigi tervis ei saanud enam kunagi endiseks. Sekundi vältel kogu edasine elu muutus, aga mitte tingimata halvemuse poole. Pärast taastumist ta abiellus ja juhtus veel paljugi head. Põrutada sai mamps aga küll kõvasti, sest enne seda polnud meie elamises ühtki looma, sest ta pelgas pisikuid. Pärast taris aga kõik tänavalt leitud lojused koju, ravis terveks ning pakkus kõike, mida lemmikloomad eluks vajavad.

"Oleks mul palju raha, siis ma teeks siia talu juurde varjupaiga. Ruumi jagub ning neid kodutuid loomi on ikka üle mõistuse palju!", ütles ta kunagi.

Kuigi ta seda nägemas pole, siis see unistus võib isegi ühel heal päeval teoks saada. Mitte küll varjupaiga näol, aga mõned mõtted mu peas igatahes keerlevad küll. 

Ei surnud ka tänane kutsa ära, kuigi kõik füüsika- ja arstiseadused räägivad tema elusoleku vastu. Elu on habras ja õrn. Üks vahva koer oli peremehe saabumise üle nii õnnelik, et jooksis ise peaga vastu seisva auto stanget ning viimaseks rõõmustamiseks see jäigi.

Elu on aga ka väga visa ja selle tõestuseks on tänane lugu. Ometigi ei tohiks elu olemasolu kunagi iseenesest mõistetavana võtta, sest siinsel planeedil toimuv alates nelja ja poole miljardi aasta tagusest ajast on üks juhuste ja kokkusattumiste imeline ning üliharuldane segu, mitte loogiline tavapärasus. 

Seadus ütleb, et peremees peab omama sajaprotsendilist kontrolli oma lemmiku üle. Seadus ütleb veel, et loomaomanik peab korvama masinale tehtud kahjud. Kõik õige, aga sajaprotsendiliselt ei kontrolli inimloom siin maakeral absoluutselt mitte ühtki asja ning vead ja õnnetused juhtuvad. 

Sestap palun kõikide autojuhtide käest juba ette vabandust, aga Loomapäästegrupi asi on teie poolt allaaetud loom taas "terveks teha", mitte muretseda kuidas te oma plekist ja plastikust kirstu taas sõidukorda saate. 

Sestap ei anna me nüüd ega tulevikus loomaomanike andmeid edasi ja soovitan kasutada selliseid kindlustusliike, mis ka loomade poolt tekitatud kahjud korvavad. Tänan lugemast ja suhtuge paari viimasesse lõiku palun mõistvalt.