"Olen küll, mis mureks on?", vastas liidu Harjumaa piirkonnajuht Katrin Lehtveer.
"Mul on kassipoeg, kelle leidsime õuest ja ta kakab verd! Terve korteri on täis kakanud. Igale poole lausa, see on talumatu!"
"See pole naljaasi ja siis on vaja arsti juurde minna".
"Ma tean, aga meil pole raha."
"Loomakaitse liit aitab ka omanikega loomi, aga hiljem maksate tagasi."
"Sobib küll ja tulge kiisule kesklinna õhtul kell kümme järele."
"Ei-ei, kell kümme küll ei sobi. Praegu on pool viis. Kas varem ei saaks?"
Hommikul sai Katrin kassipoja Luha tänavalt kätte. Kaspari nimeline noormees oli õnnetu olemisega ja ütles, et kõik, mis sisse läheb, tuleb sama ruttu ka välja.
"Kaka on verine! Täitsa verine! Ravige terveks ja siis tooge palun tagasi."
"Kaka on verine! Täitsa verine! Ravige terveks ja siis tooge palun tagasi."
"Tule oma kassile järele. Pole tal midagi viga! Analüüsid puhtad, väljaheide ka korras. Absoluutselt terve ja mänguhimuline kiisu!", lausus kliiniku assistent Helen reipalt.
Õnnelik Katrin helistas kohe Kasparile, et rõõmuudist kuulutada. Vastus pani teda aga kukalt kratsima.
"Me ei taha teda enam! Jätke omale!"
"Nalja teete või? Te jooksutate vabatahtlikke meie oma vabast ajast, valetate haiguse kohta ja lõpuks jätate looma meile. Kas me oleme teie arust mingi varjupaik või?"
"Ma pole haiguse kohta valetanud! Rääkisin tuttava koerakasvatajaga ja tema ütles, et kiisul on "kaasasündinud ravimatu bakter" ning haiget looma me enam ei taha!"
Veenmine ja selgitamine, et loom on terve, noormeest ei kõigutanud.
"Kuradi siga on see mees! Kuidas ta saab niimoodi vabatahtlikke jooksutada? Kas meil pole muud teha või?", kirus end tegelikult haigevoodist välja ajanud Katrin. "Mida me selle kiisuga nüüd teeme ja kuhu paneme?"
Liidu Lääne-Eesti boss Kaija Paalberg lubas kassi enda juurde võtta:
"Too siis siia, kui ta terve on. Teisi ma nakatada küll ei saa!"
"Täna ma küll ei tule, sest tegelikult olen haige ja jube sant on olla."
"Too siis homme, aga pane kiip ka kohe ära!"
Kuna Tallinnas pole meil loomi tõesti kuskile panna, siis olime sunnitud ta kliinikusse jätma. See tähendab mõistagi niigi tühja makstud arve suurenemist. Midagi pole aga teha, sest lurjused on meid ennegi ära kasutanud. Hommikul põrutas Katrin Lagedilt otsejoones taas Tallinna.
Kiisulaps ajas omi väga tähtsaid kassiasju - kiskus Helenit juustest, segas töö tegemist nagu oskas ja vahepeal üritas ka kõrva näksida. Enne kiibi paigaldamist kontrolliti kiisu korralikult üle ning kõigi üllatuseks oli "hoovist leitud hulkuval kassipojal" kiip juba täitsa olemas. Register andis ka vaste ja selle kohaselt pidi see kiisuke Maardus, mitte Tallinna kesklinnas olema. Nüüd läheb asi aga hoopis huvitavaks.
"Kass varastati kolme nädala eest ära ja need olid ühed noored inimesed, kes seda tegid. Loomulikult tahan ma teda tagasi! Palju ma arstivisiidi eest maksma pean?", kuulutas vene keelt kõnelev naine telefoni. "Ja võtke kliinikust kohe vaktsineerimistunnistus ka enda kätte."
"Mis tunnistus ja miks te selle noorte kätte andsite, kui tegu olevat varastega?", ei saanud enam keegi millestki aru.
"Nad lubasid raha maksta, aga ei maksnud. Nad on ju vargad!", viskas naine toru hargile.
Selge oli see, et üks osapooltest valetas. Polnud välistatud, et jama ajavad mõlemad, aga miks? Uus kõne Kasparile pidi selguse majja tooma. Algselt tagus noorsand nagu rauda, et haige kass on leitud ja kiipi pole ja rohkem ei teadvat ta midagi. Katrin pinnis aga ääriveeri edasi ning lõpuks meesterahvas murdus.
"Jah, me ostsime selle kassi 40 euro eest. Facebookis oli Jelisaveta kuulutus ja me võtsime ühendust. Kassi saime aga kätte Maardus, Veeru 18-XX elava Larissa käest."
"Larissa väitis, et petsite ning jätsite maksmata!"
"See on vale! Ma andsime talle 40 eurot!"
"Oli seal veel kasse?"
"Muidugi oli! Oma 15 kuni 20 kasse oli seal puurides kinni. Rõve koht! Veel rõvedam hais! Täielik kassitehas!"
"Aga miks te valetasite meile?"
"Ma ei tea? Kassipojal läks suhteliselt kohe kõht lahti. Helistasime kuskile kliinikusse ja sealt soovitati ussirohtu anda, mida ka tegime. Olukord paremaks aga ei läinud. Helistasime seejärel kasvatajale ja küsisime kas ta kompenseerib ravi kuna meil endal raha ei ole. Ta polnud nõus ja siis hakkasimegi otsima loomakaitse numbrit, sest kiisu vajas abi. Natuke halvasti kukkus välja jah", vabandas Kaspar kogeledes. "Hiljem tahtsime teile teada anda ka teistest kassidest. Nad on samuti kindlasti haiged ning tuleks üle kontrollida!"
Algselt lausa müstilisena tundunud lugu oli tegelikkuses lihtsamast lihtsam, aga inimestel on juba komme teinekord asju väga segaseks ajada. Nagu isegi aru saite, siis vahest tuleb meil ka pesuehtsaid detektiive mängida, et tõde päevavalgele tuua. Ometigi on see ju puhas meie vaba aja ja heasoovliku tahte kuritarvitamine! Kurat küll! Me ei tõtta teile ja loomadele appi ju teenistuse pärast ning see pole PALGATÖÖ! Saage sellest ometi aru ja olge inimesed!
Lugu lõppes nii, et kumbki osapool kassi ei saa, sest nad lihtsalt ei vääri seda iludust. Kuna see keiss võib ka politseisse jõuda ja, et ei tekiks kahtlust omandisuhte üle, loovutas noormees kiisu koos kõikide dokumentidega Loomakaitse liidule. Veterinaar-ja Toiduameti pädevuses on kontrollida loomade tervislikku seisundit ja pidamistingimusi ning sestap palume neil proua Larissa juurest Maardu linnas, Veeru uulitsalt läbi astuda.
Lubasin eile, et hakkan iga päev ühele meie loomale kodu otsima. Loomulikult peavad hoiukodud saatma mulle pildid ja taustainfot, et saaksin midagi kokku kribada. Sedapuhku juhtus aga nii, et Katrin saatis selle kiisupojaloo kõige varem ja ainult seetõttu pääses see "viimane kunde" kohe esimeste seas kuulutuse sisse.
Kui sa soovid sellele imearmsale loomakesele kodu ja armastust pakkuda, siis võta palun ühendust info@loomakaitse.eu või 50 83 336.
Loovutustasu on 50 eurot ja selle eest korvame kliinikuarve. Mina tänan!
