Käisin minagi eile ja võin kinnitada, et kõik on kontrolli all – kased jooksevad mahla, seened on saadaval, pungad on puudel, rohi kasvab mühinal ja rohetab. Kahjuks maasikad valmivad tänavu väikese hilinemisega ehk veebruari keskel, aga aastad pole vennad ....
Minu lapsepõlves oli veidike teisiti. Vat nüüd ma olen kimbatuses, sest nagu meie president väga targalt ja õieti ütles, siis nõuka-ajal ei olnudki lapsepõlve! Tõsi! Ma tegelikult täpsustaksin seda fakti, mida proua president viisaka inimesena ei tahtnud paljastada, aga nõuka-ajal polnud lastel tegelikult põlvigi ja kõik mudilased käisid sirgete jalgadega. Põlved hakkasid teatavasti tol must-valgel pimedal ajastul arenema alles puberteedieas.
Ohh õudust! Hirmujudinad jooksevad mööda selga, kui meenutan Kalinini rajooni, Karl Marxi puiesteel asuvat Tallinna lasteaeda nr.465 ja sealset pissipottide tuba, kus jalapikendustega plekist anumad kõrgusid tohutute virnadena. Milleks „jalapikendused“, küsib tänapäeva noor inimene pead raputades. Aga loomulikult sellepärast, et lastel polnud põlvi nagu ma ennist mainisin ja siis nad pidid ju sirgete jalgadega kuidagi hädadega maha saama.
Minu lapsepõlves oli veidike teisiti. Vat nüüd ma olen kimbatuses, sest nagu meie president väga targalt ja õieti ütles, siis nõuka-ajal ei olnudki lapsepõlve! Tõsi! Ma tegelikult täpsustaksin seda fakti, mida proua president viisaka inimesena ei tahtnud paljastada, aga nõuka-ajal polnud lastel tegelikult põlvigi ja kõik mudilased käisid sirgete jalgadega. Põlved hakkasid teatavasti tol must-valgel pimedal ajastul arenema alles puberteedieas. Ohh õudust! Hirmujudinad jooksevad mööda selga, kui meenutan Kalinini rajooni, Karl Marxi puiesteel asuvat Tallinna lasteaeda nr.465 ja sealset pissipottide tuba, kus jalapikendustega plekist anumad kõrgusid tohutute virnadena. Milleks „jalapikendused“, küsib tänapäeva noor inimene pead raputades. Aga loomulikult sellepärast, et lastel polnud põlvi nagu ma ennist mainisin ja siis nad pidid ju sirgete jalgadega kuidagi hädadega maha saama.
See pole muidugi kõige jubedam mälestus. Meie lasteaias tehti veel nii, et iga päev toimusid spordivõistlused ja viimaseks jäänud laps söödi lõunaks ära. Mul oli nii kahju, kui Raul potti pisteti! Ma nutsin lausa kümme minutit järjest! Aga sain tulevase oktoobrilapsena ju mõistusega aru, et nii oli lihtsalt vaja – lasteaia järjekorda polnud ja ka toidulauale ei kulunud enam nii palju rublasid ....
Tollal oli nii ja tänavatel hulkuvad näljased hundid ja karud oli tavaline nähe. Lisaks sadas tollal veel lund ja hanged olid teinekord südatalvel lausa üle meetri või rohkemgi. Tänased lapsed vast ei teagi, aga lumi on selline valge asi, mis taevast alla sajab. Nagu valge vihm, aga veidi jämedam. Tegelikult nägi natuke lund veel ka siis kui Eesti taas vabaks sai, aga õige lapsepõlv tänastele tittedele saabus siiski koos viimase presidendiga. See on ajalooline tõde ja Meri, Rüütel ning Ilves ärgu üritagu seda edulugu ja au eneste nimele kirjutada!
„Ei surnu perse peereta!“, olin sunnitud tõdema ja lõin käega. Meeleheitel helistasin kõik tuttavad läbi, aga keegi ei tahtnud niidukit laenata, sest enestel töö pooleli.
„Mida ma vaeseke nüüd teen? Kes küll välja aitaks? Eide vingumist, et muru on poolde põlve, ei tahaks ju ka kuulata“, mõtlesin autole hääli sisse ajades.
„Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!“, ütleb teine tarkusetera ja Tartu maanteel nägingi võimalikku lahendust. Nimelt meie küla vennike, politseinik Joosep, niitis teepeenraid. Pidasin masina kinni ja astusin kohe ligi:
„Tere Joosep! Head uut aastat!“
„Sulle ka!“
„Miks sind niitma pandi? Tööd ei ole enam või?“
„Ei ole jah! Meie põhitegevus on ju kiirusemõõtmine, aga pillasin jõulude ajal radariaparaadi maha ja nüüd tuleb karistuseks aednikutööd teha. Lisaks sõidavad kõik kaine peaga ka. Sina olid veel viimane lootus, aga kuulu järgi jätsid maha jah.“
„Hakkas tervisele juba küll, aga ole meheks ja laena murutraktorit. Enda oma läks katki“
„Ei saa! See on meil rangelt arvel!“
„Tere Joosep! Head uut aastat!“
„Sulle ka!“
„Miks sind niitma pandi? Tööd ei ole enam või?“
„Ei ole jah! Meie põhitegevus on ju kiirusemõõtmine, aga pillasin jõulude ajal radariaparaadi maha ja nüüd tuleb karistuseks aednikutööd teha. Lisaks sõidavad kõik kaine peaga ka. Sina olid veel viimane lootus, aga kuulu järgi jätsid maha jah.“
„Hakkas tervisele juba küll, aga ole meheks ja laena murutraktorit. Enda oma läks katki“
„Ei saa! See on meil rangelt arvel!“
„Ära jama. Keegi ei saa ju teada! Kes siin metsa vahel ikka aasta alul kontrollimas käib! Ja mu eite tead ju? Selle kisa kaikub üle küla, kui muru niitmata jääb!“„Ei kurat! Seda pole küll vaja, et ta räuskma kukub! Külamehed peavad ikka kokku hoidma, sest seniks kuni elab su küla, elad sa ka ise!“
Vat selline aasta alguse lugu siis ja ärge kiruge politseinikke, sest nad aitavad ka veidramatest olukordadest teid välja. Ja tänased lapsed olgu ka õnnelikud, sest neil on juba painduvad põlved. Ei usu? Ohh teid uskmatuid ja kontrollige üle, aga ärge võtke seda iseenesest mõistevalt vaid kirjutage ikka presidendiprovvale tänukirju ka. Tema tegi selle võimalikuks.
Head uut aastat ja mingu meil kõigil hästi! Head niitmist muidugist ka ning lastele mõistagi mõnnat lapsepõlve!
