29 jaanuar 2018

Õuduste öö"

Öö, vaikus, kõik magavad. Korraga kostub suurest toast totaalne plekikolin nagu keegi taoks potte ja panne kokku. Ehmatan end üles, lähen uurima ja mida ma näen? Ma näen Läänemere laineid loksumas mööda seinu ja kappe, sest Vedru arvas heaks joogikausiga lustima hakata ning valas oma viis liitrit vett mööda elamist laiali!

"Sa vana tõhk! Kas sulle sõnad kett, keretäis, kuut, varjupaik, Larissa Kozõreva ja näljapajuk ütlevad midagi? Kas proua Kimmel saatis su siia, et mind täiesti hulluks ajada?"
, pragan häält kõrgendades.

Korjasin seda vett kokku oma pool tundi ja olin tige kui kurat. Vedru oli kadunud nagu tinatuhka. Ise arvasin, et küllap on arvutitoas ja ronisin koikusse tagasi.


Hakkan magama jääma kui korraga tunnen, et voodi all käib mingi elu. Vedru nüüd sinna küll ei mahuks? Lora puha ja mahub vägagi hästi ning ainult saba jääb välja.



Nüüd ta ronib sinna vabatahtlikult! Täitsa sassis omadega, sest see on Villa de Valnera üks kitsamaid kohti, kuhu hiiglane end peita saaks. Taadu vaatab alati kaastundliku näoga talle järele:

"Loll on loll! Midagi pole parata!"

Tegelikult mulle isegi meeldib, et ta nüüd selle koha valinud on, sest viimasel ajal armastas ta magada padja peal. Jeerum, sina Jeerum! See oli ikka hirmus küll kui öösel teed silma lahti ja avastad kellegi koonu oma nina vastast. Sinnaotsa veel see õõvastav pilk, mis sind vargsi puurib. Hommikul esimese asjana läks Taadu-Aadu jahile, kaevas kuskilt jäätunud dinosauruse välja ja tõi veidike mullegi diivanile.

"Ära sapsi Heiks! Vaatamata kõrgele eale saan ma kenasti hakkama ning suudan ka sinu eest hoolt kanda", tahtnuks ta justkui öelda.

Taadu on tähtis, rahulolev ja nii õnnelik-õnnelik! Mina nii väga mitte! Vastik! Vastik! Vastik! Koerad ongi vastikud tegelikult! Lapsed ka kui siin juba avameelitsemiseks läks!