„Karjamõisa lihatööstuse argipäev 2018: kabuhirmus üksteise otsa ronivad lehmad, tapmisboksi mittemahtuvad veised!“

„Tere Heiki,

Ega sind ju näiteks põllumajandusloomade kohtlemine tapamajas ei huvita ja tegeled vaid koerte ning kassidega? Lihtsalt mul on infot ja fotot ühes väiketapamajas toimuvast. Kuna ma ise seal enam ei tööta ja vallandamist kartma ei pea, siis võin nii mõndagi avaldada või on targem veterinaar ja toiduameti poole pöörduda?“

Just sellise kirja ma sain ja nüüd oleks vaja üks asi ää klaarida. Ja nimelt see, et pahatihti seostatakse mind eelkõige kutsude ja kiisude päästmisega. See on ka tõsi, sest need elukad jäävad inimestele kõige rohkem silma ning äratavad kaastunnet. Sestap on nendega ka kõige rohkem tegemist. Tegelikult tunnen aga südamepõhjast väga kaasa kõikidele nendele liikidele, kes loodusliku valiku tulemusena meie toidulauale jõuavad ning tarbija, loomakaitsja ja inimesena ma lausa nõuan, et neid kõiki peab ülihästi kohtlema!
„Tahad looma pidada, siis täida ta kõik vajadused ning lõpp peab olema kiire, hirmutu ja valutu! Sama käib ka metsloomade kohta – lõpp olgu kiire!“, nii ma arvan.

Ka üha rohkem arenenud riike tunnistavad, et inimese poolt hoitavatele loomadele tuleb tagada „Viis põhivabadust“, millest üks on vabadus hirmust ja kannatustest. See kehtib ka tapmisprotsessi kohta ning vastavad sätted on sisse viidud ka seadusandlusesse. Eestis elavale viiele moslemile ja juudile tehti muidugi erand ja need võivad tappa tuimestamata loomi. Sellise tapmisviisi keelamine olevat inimõiguste rikkumine. Õukei! Ega rahvusvaheliste arusaamade vastu saa ja tallame seega mutta põliseestlaste valikud ja tõekspidamised ....

„Sa oled see, keda sööd!“, ütleb tarkusetera. Ma ei pretendeeri absoluutsele tõele, aga vähemalt nii ma usun ja saan asjadest aru. Mis asi on hirm? Mis asi on armastus? Targad mehed räägivad, et tegu on pelgalt keemiliste protsessidega meie kehas. Ka hirmu puhul hakkab organismus tootma vastavaid kemikaale. See kõik mõjutab ka lõpptarbijat ehk meid, sest ühes lihaga pistame me nahka ka „tapaloomade hirmud“ ning see muudab ka meie olemust, käitumist ja enesetunnet. Sestap üritataksegi tapamajades loomi tappa selliselt, et nad eriti matsu ei jagaks. 

Veganid arvavad, et liha ei tohiks üldse süüa. Ka see on seisukoht, millega arvestada, aga isiklikult arvan, et paljalt õunte ja juurikate najal me siinses kliimavööndis välja ei vea. Ma võin muidugi ka eksida ja sel juhul pean ma veel "arenema". Lihatoitude osakaalu oma menüüs võiks aga igaüks vähendada küll. See on kasvõi rahva tervise seisukohalt selgemast selgem.

Loomulikult pole loom loll ja alalhoiuinstinkt annab alati kindla signaali, et nüüd tehakse talle haiget ja halba. Sellepärast ma loomade transpordi ja eriti pikamaa transpordi vastu kindlalt olengi ning eelistan pigem mobiilseid tapamaju koos kvalifitseeritud töötajatega, kes ka teavad, mida teevad. 

„Nii kui loom saab aru, et teda tapma hakatakse, läheb liha koheselt hukka ning see kõlbab vaid loomaaeda või metsa viimiseks! Nii ma talitangi, kui asi nihu läheb!“, ütles mulle üks Soome mahekarjakasvataja, kes ise oma loomadele karjamaal salamisi kuuli pähe kihutab. Muu kari seda ei näe. Olgu mainitud, et ka see pole päris seaduslik, aga mees seab loomade heaolu esiplaanile. „Ma hoolin ja armastan. Nad pole pelgalt numbrilipikud kõrvas! Ma toidan, kasvatan, ravin ja hukkan nad ise kõige valutumal viisil täiesti ootamatult! Nii on neile kõige parem!“

Kui kõikjal arenenud maades üritatakse loomade kannatusi vähendada, siis Pärnumaal asuvas „Karjamõisa lihatööstuses“ on teised põhimõtted:

„Raha ei haise! Loom on sissetulekuallikas ja küll lollid kaasmaalased me kraami ilma nurinata ära ostavad ja nahka pistavad!“

Ei hakka vinti üle keerama ja lugege parem ise, igas normaalses inimeses vastikust tekitavat kirja edasi:

„See on näide sellest mismoodi tapetakse Šoti mägiveiseid - boksi nad vaesekesed ei mahu, aga kedagi kontorist ei huvitanud. Tappa nad tuli ja nii juhtus ka minu ajal palju kordi, sest ainult nii sain säilitada oma töökoha. Selline käitumine loomadega oli igapäevane ja ilmselt toimub ka täna kõik nii. 

Praeguseks olen sealt lahkunud ja ei pea enam kartma oma töö pärast. Seepärast saangi rääkida ja ole meheks ning võta midagi ette! See on ikka väga vastik ja julm, mida seal tehakse!“

Lehmad, lehmad, lehmad! Nii nunnud reklaamiklippide kangelased, kes meile igati vajalikku piima annavad ja koos lastega poseerivad. Nummi-nummi! Mida aga teha lehmaga, kes enam piima ei anna? Tänutäheks me lööme ta maha ja siin kehtib järgmine põhimõte:

„Kui lehm ei taha anda piima,

ei maksa tühjast tõsta kära,

me sööme selle raisa ära!“

Kuidas Karjamõisa lihatööstuses lehmi koheldakse? Kirjast saate teada:

„Eelbaas on valesti ehitatud ja korduvalt juhtisin sellele tähelepanu. Nad ei lähe mitte uimastusboxi vaid põgenevad hirmunult kinnisesse nurka ning talluvad üksteise peal! Tihtipeale olid kõik boksid loomi nii täis tuubitud, et nad ei saanud liikudagi!“

Kommentaarid on vast liigsed, aga kes seda Are vallas, Suigu külas asuvat tapamaja, kus loomi enne surma lausa piinatakse, siis peavad? Äriregistri kohaselt on üks omanikest Isisk Invest OÜ, mida esindab Toomas Tuisk. Teine tähtis võll on aga Tori vallavolikogu esimees Enn Kuslap (Foto: Mailiis Ollino/Pärnu Postimees). 

Palju õnne Tom ja Enn! Olete esimesed kandidaadid „Loomavihkaja 2018“ tiitlile, aga küllap teile konkurentsi pakutakse!

Vat selline verine lugu ja mõelge ikka kaasa mida sööte. Ilmselt süüdistavad selle kahtlase tapamaja omanikud mind laimamises ja kinnitavad, et vallandatud töötaja oli varas, joodik, idioot, kes mõtles kättemaksuks kõik välja. Võib-olla, aga fotod räägivad enda eest ja neis on rohkem informatsiooni, kui tuhat sõna väljendada suudaksid! Eks ole?

„Liha teeb tigedaks!“, rääkinud vanad eestlased. Küllap see on ka tõsi, sest ega teise elusolendi adrenaliini, kurbuse, viha, ülekohtu ja hirmu söömine saa ju häid emotsioone luua. Äkki tänu julmalt tapetud loomadele ongi eestlased nii-nii kurjad ja tigedad teineteise peale? 

Ei tea, ei tea ning polegi minu asi sellega pead vaevata. Küll on aga minu asi ja kohustus üles kutsuda lautades, tallides, lindlates ja tapamajades töötavaid inimesi teatama loomade väärkohtlemisest ikka kohe, mitte siis kui teid lahti lastakse. 

Mul on kaugelt küll hea targutada, aga tehke seda kasvõi anonüümselt, et töökoht ja palk säiliks. Muidu olete ju tegelikult samasugused loomapiinajad, kes ülemuste käske vaikides täidavad ja loomade valule ning piinadele sülitavad. Olgu veel mainitud, et seda informatsiooni jaganud inimene töötas Karjamõisa lihatööstuses aastatel 2015-2017 ja fotod on tehtud möödunud suvel.