Eile oli mäletatavasti see päev kui "Suure Plaani" kohaselt pidi LOOMAVEEBI-leht avanema. Aga nii teps mitte ei läinud ja jäigi endale kingitus tegemata. Miks siis? Põhjuseid on tegelikult lausa kaks.
Esiteks arendas seda üks igati tore ja abivalmis noorsand vabatahtlikkuse korras, aga neli kuud nokitsemist tulemit ei andnud - küll oli üks lastest haige, siis jällegi naine, siis juba arvuti ning seejärel jäid jälle põngerjad tõbisteks. Mõistagi tahtis ju palgatöö ka tegemist ja nii see aeg lendas. Teiseks jäin ise aasta alul paariks nädalaks haigevoodisse sirakile ja mitte kui midagi ei toimunud!
Muide, see käib tegelikult kogu Eesti vabatahtliku loomakaitse kohta, mis lonkab mõlemat jalga korraga ning on pole just eriti efektiivne ega operatiivne.
"Halloo loomakaitse, tulge ruttu kohale, üks kiisu jäi auto alla!"
"Jah, kohe jätan istungi pooleli ja jooksen kassile appi", vastab Piret kohtumajast väljudes mantlit selga ajades.
Selge see, et nii need asjad päriselus ei käi ning takkaotsa pole vabatahtlikel ka mingeid õigusi. Tulemust teate juba ise - loomad kannatavad ja teinekord jõuab abi kohale alles siis kui neljajalgne on ammuilma ää koolenud. Hää kui üldse kohale jõutakse!
Eks selle loomaveebiga oli sama lugu kuniks tuli siiski raha leida ja nüüd on vähemalt juba mingigi tulemus silmaga näha. Loomulikult töö käigus kõik veel muutub, aga laias laastus umbes selline see leht just välja nägema hakkab.
"On siis veel ühte juurde vaja? Delfis ja Postimehes juba on! Teised väiksemad veel lisaks!", pärivad nii mõnedki.
Ega küll küllale liiga tee ja konkurents on ju ainult tervitatav - seda paremaks kõik lehed lähevad. Eks ole? Nendel lehtedel on aga oluline vahe ja nimelt suurte portaalide juures on nn "loomakad" justkui kõrvalproduktid, mille abil klikke ja seeläbi reklaamirahasid korjatakse.
Enamasti on seal tööl üks inime, kes siis päeva jooksul oma viis artiklit peab valmis treima ja avaldama. Temal omakorda on aga ülemused, kes siis otsustavad milline lugu ja teema on olulised ning kas seda ka kajastatakse.
Loomulikult jagatakse seal ka väga vajalikke nõuandeid ja otsitakse kodusid, aga igasugu loomaorganisatsioone on nii palju, et kõigi sõnumeid lihtsalt ei jõuta avaldada. Lisaks veel inimeste murekirjad, mis ei kvalifitseeru kohe kuidagi! Eks seda lünka üritabki siis veidi täita ja selle lehe PÕHIEESMÄRK ongi just loomadega seotud uudiseid, üritusi, tarkuseteri jne edastada ning kõik ülejäänu on selle kõrval väheoluline.
Minul on selle projekti juures "starteri" ehk nõuniku ja käimatõmbaja roll ning mul on täielik voli teid üles kutsuda:
"Kui on midagi südamel? Küsige julgelt ja spetsid vastavad. Sul on lemmikloom ja tead temast kõike! Jaga oma kogemusi ka teistega. Näed kuskil väärkoheldud looma? Ära mine mööda vaid anna teada! Loom on haige ja sa ei tea kuidas teda ravida?Meie teame!"
Nii et tõlkige või kirjutage ise loomalugusid ja saateke aga mulle! Asjakohased artiklid jõuavad netti igal kümnel juhul ja seda ma võin lubada, sest mul on täitsa hääleõigus olemas. Tegelikult lausa räige ja ülekohtuselt vägev hääleõigus kui veidike saba upitada.
Ka loomasaatega peate veidike veel kannatama, sest täna ratsutan ma lausa kolmel hobusel (loomakaitse liit, saade ja loomaveeb) korraga ning head nahka sellest ei tule. Võibolla tuleb ka, aga aega ja jõudu kipub lihtsalt nappima. Sestap on igasugu loomasõbralikud abilised, kes kirjakeelt, filmimist või monteerimist mõistavad vägagi oodatud. Võtke aga ühendust ja hakkame loomade hüvanguks rokkima. Ivar Vigla, Reporteri produtsent, ütles mulle kunagi:
"Hoia mu lähedale. Rikkaks sa ei saa, aga vähemalt lõbus on meil küll!"
Ja nüüd ütlen ma teilegi:
"Hüpake aga minuga samasse paati ja aitame loomi. Rikkaks me ei saa, aga küllaga pisaraid, naeru ning rahuldust tehtud tööst, julgen ma lubada küll!"
Narkodiileritel ja toidutootjatel on kombeks ikka oma kaupa inimestele piskuhaaval proovida anda, et seda tulevikus siis paremini müüa. Seda teen nüüd ka mina ja pakun teile Facebookis ühe maitsva suutäie Krista Lensinist ning tema ülivahvast koerast Lõvist. Umbes selliseid lugusid te ühel heal päeval saates nägema hakkategi.
"Millal juba? Kaua sa tühja kuulutad?
"Aga vat nüüd ei julge ma enam küll mingit kuupäeva välja hõigata. Esmalt tõmbame loomaveebi käima ja leiame sinna inimesed. Seejärel alles keskendume saatele. Nii et kannatage veel ning lohutage endid sellega, et kes kannatab, see kaua elab!"
