„Eakas retriiver lamas jõuetult Tallinna piiril. Kas haige loom hüljati?“

Tänasele päevale ja kogu nädalale pani punkti õhtul kell kaheksa saabunud kõne.

„Leidsime Tallinna piirilt jõuetuna lamava retriiveri ja tõime ta koju. Alul tundus, et ta hakkab poegima, sest käia ta ei jõudnud ja kõht on hirmus suur. Kes talle järele tuleks?“


„Kui Tallinnast leitud, siis helistage varjupaika, nemad toimetavad edasi.“

„Tänan, helistan.“

Mõne aja möödudes helises telefon taas.

„Helistasin varjupaika mitu korda ja lõpuks sain kätte. Nad ei tule järele,
sest koer on praegu minu juures kodus. Kuna elan Muugal, siis kästi homme kuskile helistada ja mingi nõusolek küsida?“

„Ta leiti ju Tallinnast?! Siin pole nüüd küll Maardu linnasakste nõusolekut vaja!“

„Nii ma ütlesingi, aga neid ei huvitanud, sest elan ju Muugal ja koer on praegu Muugal. Käskisid sildi juurde tagasi viia ja lamama jätta ning siis kui keegi teine helistab, lubasid järele tulla. Mina ei suuda sedasi looma sinna viia ja maha jätta! Enda juures ei saa ka hoida – mul on kodus ka loomad ja need on praegu teises toas kinni. Mida ma teen? Kes mind aitaks?“

„Kuradi idioodid ja bürokraadid“, sisistasin läbi hammaste pükse jalga ajades.
„Lollakad! Viige sildi juurde tagasi ja jätke lamama! Ma neile ehitan varjupaika, my ass!“

„Rahune maha! Ma tulen sinuga kaasa. Telekast nagunii midagi ei tule.“. üritas naiska mu vererõhku veidi madalamale saada. Ja sõitsimegi Muugale.

Sõbralik koer lamas vannitoas ja üritas jalgu alla saada. Läbi häda see ka õnnestus. Tuleb tunnustada ja kiita heasüdamlikke inimesi, et nad koera ikka üles korjasid ja koju viisid. Paljud poleks õhtuhämaruses jantima hakanud. Kõht oli tal ikka tõesti väga suur.

„Suurenud maks? Vähk ja kõhtu kogunev vesi? Või siiski tiinus?“, olid esimesed mõtted. Selge oli see, et arstile tuleks ta toimetada. Üks asi aga riivas silma – koer oli täiesti kuiv ja taolise ilmaga poleks see küll võimalik olnud.

„Kas ta oligi nii kuiv ja puhas kui te ta leidsite või kuivas siin ära?“

„Ei-ei, ta oligi selline puhas! Me arvame, et ta visati autost välja ja sinna ta jäi kuna ta ei jaksa kõndida. Isa tõi süles tuppa!“, vastas kaunis nooremapoolne naine siiralt muretsedes.

Mis seals muud kui võtsin aga pontsaka tegelase sülle ja viisin massina peale.

„Andke kindlasti tagasisidet, me nii muretseme ta pärast!“

„Annan. Kindlasti annan!“

Edasi viis tee Loomade Kiirabikliinikusse. Autost välja saades tuli kutsale justkui eluvaim sisse ja jaksas ta kõndida küll ja küll. Tõsi, seda tegi ta üsna vaevaliselt, sest ilmselt suur kehakaal ja valutavad liigesed ei lasknud suurt tempot üles kruvida. Oli silmaga näha, et sedapuhku on tegemist üsna eaka provvaga.

„Kus su kodu on? Kas sind visati minema või panid siiski ise plehku?“

Esimese asjana kontrolliti kliinikus kiibi olemasolu. Seda polnud. Siis hakati südant kuulama. Selge oli see, et koer tahaks veidi põhjalikumat uuringut. Äkki sellepärast ta hüljatigi kui muidugi hüljati?

„Kes ravi eest maksab?“

„Eestimaa Loomakaitse Liit muidugi. Ega me ei saa teda niimoodi ju jätta!“

„Tule kirjuta siis alla, et oled raviga nõus.“

Naiska tegi samuti eaka retriiveriga sõprust ja leidis ta kõrvast tätoveeringu.

„Kui on tattoo, siis peab vana koer olema. Oota ma kohe uurin – 225C7“

On ikka hea nägemine, sest mina küll sellest kirbusitast miskit tarka välja ei lugenud! Aga naiska must kaheksa aastat noorem ka ehk et peabki nägema! Juba oli Kats netis ja kandis tulemustest ette.

„Nii, omanikku ei leia, aga kasvataja on olemas. Labradori retriiveri nimi on Reval Dream Forget-Me-Not. Appikene! Ta sündis  28.september 2002. Issver, ta on tõesti vana, tervelt neljateist aastane!“

„Säh sulle FORGET ME NOT! Mulle tundub, et ta on vägagi ära „forgetitatud“ ehk meie keeles siis unustatud ning mingi „notitamine“ ei tee seda olematuks!“

Loodetavasti ma eksin ja omanik pole siiski räige mölakas, kes õhtuhämaruses oma väeti ja vana koera lihtsalt minema viskas. Katrin helistas just kasvatajale ja too elab nüüd Jaapanis. Niipalju saime teada, et koera kodu oli vähemalt kunagi olnud Muugal, aga perenaine, keegi vene proua, olevat surnud. Nii vähemalt oli kasvataja kuulnud, aga ta lubas asja uurida ning tulemused mulle meilile saata.

Eakas koeraprovva, uhke nimega Reval Dream Forget-Me-Not jäi aga ööseks kliinikusse, kus talle tehakse põhjalik uuring. Mis pagana pärast tal see kõht siiski nii suur on? Varsti saame teada, sest täna esimese asjana läheme naiskaga just kliinikusse.

Koeraomanikul või hooldajal tasuks aga minuga ise ühendust võtta kui ta seda üllitist lugema satub. Kirjuta heiki@loomakaitse.eu. Selle loo jagajatele mõistagi suured tänud, sest niimoodi leiame väärika koera kodu ja peremehe palju-palju kiiremini üles!